14.05.2020
Pealkirjad on kõlavad, aga midagi uut need ei räägi.
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab teemal, mis on ammugi küsimusi tekitanud – miks on vaja nii sagedasi populaarsusuuringuid, mis tegelikult valimistevälisel ajal mingit tähtsust ei oma.
„Ikka ja jälle sunnivad elu ja meedia mõtisklema demokraatiast, reitingutest, rahva meelsusest ja muust sarnasest.
Mistahes uuringud ja küsitlused läbi mitme aastakümne ei ole kordagi isegi kaudselt vihjanud, et meil võiks päevakorda tõusta ühe partei valitsus. Midagi pole teha – meil lihtsalt ei ole ega ole olnud sellist poliitilist seltskonda, kes oleks suutnud või suudaks enda selja taha koondada rahva enamuse, kes siis valimistel annaks oma häältega sellele parteile kätte ka parlamendi mandaatide enamuse.
On see hea või halb, seda ma isegi ei oska öelda. Kuid nii see lihtsalt on.
Ja sellises kontekstis, koalitsioonivalitsus(t)e kontekstis on absoluutselt ebaoluline ning mitte kõikse vähematki praktilist tähendust omav mistahes erakonna „populaarsuse“ protsent.
EKRE-t toetab 18% valimisõiguslikest kodanikest. No ja mis siis?
Oravaid toetab 30%. Mis tähtsust sellel on?
EKRE oma „hädise“ 18 protsendiga ei saa üheparteivalitsust moodustada. Mida sellest saaks või võiks järeldada, kui samal ajal Reform oma „võimsa“ 30 protsendiga SAMUTI EI SAA üheparteivalitsust teha?
5, 10, 20, 30 või kasvõi 40 protsenti on sellises kontekstis sisuliselt täiesti võrdsed, kuivõrd annavad kõigile parteidele täpselt sama – võimaluse osaleda mingis koalitsioonis. Selline on meie parlamentaarse demokraatia loogika, selline on vaidlustamatu reaalsus, selline on elu.
Kui metafoori kasutada, siis Juhan ja Peeter tahavad mõlemad maja osta. Maja (mida nad ihaldavad) maksab 60 tuhat. Juhanil on olemas 20 tuhat, Peetril on aga 40 tuhat. Kas Peeter saabki maja omale, kuna tal on ju poole rohkem raha? Aga vat ei saa! Kumbki ei saa, mõlemad jäävad ilma.
Peeter võib küll ärbelda, et ta saaks Juhanist kaks korda rohkem viina osta, kuid maja soetamise kontekstis on mõlemad luuserid. Maja saaksid nad kätte ainult kahekesi koos, ühiselt.
Et Isamaa toetus on 5% ja Keskerakonna toetus 24% – mida see ükskõik kummale annab? Mitte miskit. Ei saaks ka Kesk üksinda kuhugi.
Lisaks tuleb selliste uuringutulemuste hindamisel arvestada veel üht inimpsüühikale väga omast nüanssi. Kui ma ikka olen väga vastu (näiteks) Isamaale, siis ma päris kindlasti ei annaks oma poolehoidu Keskerakonnale, kes teeb ju mulle vastumeelse Isamaaga igapäevast koostööd valitsuses.
Kui ma väljendan oma positiivset suhtumist Keskerakonda, siis kaudselt näitan sellega ka vähemalt neutraalset nõustumist Keskerakonna koostööpartneritega. On ju vana tuttav kõnekäänd „Ütle, kes on su sõbrad ja …“ Seega on toetushääled üksikutele valitsuserakondadele kindlasti teataval määral ka toetus valitsusele tervikuna, ehk teistelegi valitsuspartneritele.
Ja mis siis, kui Ratas ja Seeder (ehk ka Helme) on mulle praktiliselt võrdselt sümpaatsed? Kui olen sunnitud ainult ühe valima, siis täna ütlen Ratas, homme ütlen Helme, ülehomme Seeder.
Nii nutuselt mõttetu on nädalast-nädalasse lugeda, kuidas mõne erakonna reiting „tõusis“ ja kellelgi on jätkuv „langustrend“. Sellel ju ei ole tõsiseltvõetavat praktilist sisu.
Kui sellistel küsitlustel üldse mingi arvestatav tulem on, siis on selleks näitaja, kas ja kuidas on rahvas rahul reaalselt võimu omava seltskonnaga ning võimule oponeeriva seltskonnaga.
Hetkeseisuga on see suhe Norstati andmetel 48 vs 39 valitsuse kasuks. Ja sellega võiks täiesti piirduda. Sest muud numbrid ju midagi sisulist ja praktilist tõesti ei näita.“