Igasugune sisserändajate “lõimimine” on Eestis juba algusest peale mõttetu asendustegevus olnud

Reformierakond esitleb koos oma partneritega küll eesti keele õpetamis-, küll sisserändajate integreerimiskavasid, aga kõik see on juba aastaid olnud tühja tuule tallamine, sest alati on tegu Potjomkini küla ehitamisega.

Uued Uudised kirjutasid eelmisel nädalal sellest, kuidas vene pensionärid ühistranspordis eesti keelt avalikult sõimavad ja mõnitavad – see ongi reaalsus, et suur osa siinsetest venelastest suhtub eestlastesse ja eesti keelde põlguse ning vihkamisega. Neile saab Eesti riik pärale jõuda ainult ühte moodi – tuleb elu korraldada nii, et eesti keele oskamine oleks kõigile võõrastele paratamatus.

Arvestatavas osas Eestist on demograafiline olukord nagunii juba aastakümneid selline, et venelastel pole vajadust eesti keelt osata ning Reformierakonna algatatud venestamise tugevnedes jääb Eestis üha vähemaks sfääre, kus eesti keelt kindlasti vaja oleks – vastupidi üha enam on kohti, kus seda pole vaja, poekassadest ehitusplatsideni. Kui pole vaja, siis keegi ei õpigi, eriti kui riigikeelt lausa põlatakse.

Eesti keele eiramisele on aastaid lausa soodustusi tehtud, alates tühistest ja olematutest trahvidest keelenõuete eiramise eest kuni selleni, et ukrainlastele antakse “heatahtlik” võimalus eesti keelt mitte osata. Vene ja inglise keelele antakse lausa riiklikul tasemel võimalus igal pool valitseda, eesti keelt lihtsustatakse ja ahistatakse – muidugi ei õpi siis mitte keegi seda. Pehmemalt öeldes on eesti keele oskus taandatud tasemele, kus võõrastel on täielik voli sellest mitte hoolida.

Kõik riiklikud programmid eesti keele õppeks on võimaluse tasemel ehk kui soovid õppida, siis saad, kui ei soovi, siis sundi pole. Natuke ehk mõjutab eesti keele õppimist see, kui võõras tahab kas riigisüsteemi või firmasse, kus riigikeelt veel au sees hoitakse, aga Maximast kuni kesklinna ehitusplatsini saab ka selleta hakkama. Ja Ukraina-lembusega läheb asi aina hullemaks.

Kui pikalt siin elanud venelased põlgavad eesti keelt ja värskelt saabunud slaavlastel pole seda vajagi, siis ega ka Lääne poolt saabujad eesti keelt õpi – nemadki saavad tänu inglise keelele hakkama. Kui vaadata tänavapilti, kus inimesed räägivad inglise keeles, siis üks pool on tavaliselt eestlaste noorem põlvkond ja teine pool sisserännud tudengid või töötajad. Noored eestlased räägivad inglise keelt hästi ja suhtlevadki külalistega inglise keeles, oma keelt pisut häbenedes, seega pole võõrastel suhtlusruumis eesti keelt vajagi.

Enamuses IT-, idu- ja muudes kaasaegsetes ettevõtetes on ilmselt juhtivkeel samuti inglise keel. On väheusutav, et keegi Tallinna tänavatel sõeluvatest neegritest, araablastest, eurooplastest ja teistest üldse eesti keelt mingil tasemel räägivad – neile pole seda vaja, nagu slaavlastelegi. Miks muidu otsis Tallinna kesklinna valitsus alles hiljuti kedagi, kes looks inglisekeelse infokeskkonna internetis, kus välismaalased saaksid kohalikust elust inglise keeles lugeda?

Nii ongi Eestis, eriti just Tallinnas, Harjumaal ja Ida-Virumaal välja kujunenud olukord, kus eesti keelt saab küll õppida, aga saab ka ilma hakkama; kui õppida ei viitsi, siis sundi ka pole; karistused riigikeele eiramise eest on tühised ega koti kedagi; eesti keele kaitsmine (ja eestikeelsele haridusspüsteemile üleminek) on suuresti potjomkinlik asendustegevus, integreerumine aga suunatud mitte eesti keskkonnaga harjumisele ja selle omaksvõtmisele, vaid sellele, kuidas sellest mööda hiilida, sest “erinevus rikastab”. Pigem lõimitakse eestlasi võõraste sekka, kui võõraid eestlaste hulka.

Ainult EKRE jätkab nii sisserände piiramise, eesti keele kaitsmise kui ka rahvusriigi hoidmise eelnõudega, kuid praegu lastakse kõik need teiste erakondade poolt põhja, nagu näiteks oli eelnõuga, mis näinuks ette karmimaid karistusi keeleseaduse eiramise eest. Eesti rahvusriik, eesti keel ja kultuur on tähtsad veel ainult rahvuskonservatiividele.

Uued Uudised