29.07.2020
Igor Gräzin
“Veel 10 aastat tagasi oleksid mu silmamunad olnud sama suured kui kanamunal, kui keegi parteilane või muidu poliitik oleks mulle ütelnud, et justkui-turumajandust soosiv Reformierakond on varsti sotsialistlik ja et rahvusromantiline EKRE on Eestis ainus partei, kes seisab turumajanduse, kapitalismi ja kodanike jõukuse kaitsel.
Aga nii see on ja kuna see siin on konservatiivide portaal, mille lugejad teavad konservatiivsusest ja rahvuslusest niigi, siis võtan seletada EKREle pakutavad Reformierakonna ja Isamaa sotsialistlikud ahvatlused.
Selles on tegelikult miskit imelikku, et EKRE mureks jääb kolme sotside erakonna (päris sotsid, Reformierakond ja Isamaa) käkkide parandamine. Eriti veel siis, kui EKREst saab peaministri-partei (ja saabki).
Tegelikult olles rahvuskonservatiivne erakond, ei peaks EKRE kuigipalju tegelema selle majandusmudeli taastamisega, mille lõid Siim Kallas, Valve Kiripuu, Heiki Kranich, Uno Mereste, Kaljo Kiisk jt., ja mille sisu vabaturumajandus, aga Eestis on kujunenud viletsavõitu olukord, kus vaat’ et kõik erakonnad sotsialismi ehitavadki, viimasena veel Parempoolsed Isamaa sees.
Nii lasubki EKREl ajalooline kohustus kraaviaetud majandus keskteele tagasi upitada. Seda enam, et kriisid on olnud Reformierakonna ja Isamaa loodud – s.h. majandust halvav üleminek eurole, majanduse surumine raskete, ent mõttetute Maastrichti kriteeriumide alla, eramajanduse riigistamine jne.
Aga enne veel libistame üle parteide vaated, nagu nad täna veel on. Sotsiaaldemokraadid – teadagi, meenutagem kasvõi totakat alkoholikampaaniat ja üldse jooksevad nad tühjast. Tasub mäletada, et sotsid kannavad täit vastutust selle presidendi paikaupitamise eest, mis ta meil täna on. Ja kes veab ühte sotsialistlikku kampaaniat teise järel, s.h. kirikuvastast.
Reformierakond – kah sotsialistlik, s.h. kapitali ja suurema eraomandi riigistamine, mõttetute riigiasjade finantseerimine (Nordica, Eesti Energia – Auvere jaam, investeeringud Utah’sse ja Jordaaniasse, praamiühenduste ära-susserdamine, Peipsi kalanduse jätmine NSVL aegseks jne jne) ja arutute programmide soosimine (näit. kõikvõimalik roheline edendamine, mida pole vaja), pluss jämedad vead välispoliitikas (soov sõlmida Venemaaga piir, halvendades seega oluliselt meie positsiooni Venemaaga) jne. Ühesõnaga: koledus.
Isamaa – lakkab olemast. Samas aga juhtub tegema vigu, mis on vastuolus Eesti riigi ja rahvuse huvidega.
Keskerakond – tubli ja hea paljuski ja suudab täna juhtida Eesti riiki nagu kord ja kohus. Kuid häda on selles, et Keskerakonnal puudub mistahes poliitiline programm, mistõttu eksisteerib risk astuda poliitilisi samme, millede sisu pole selge ja millede läbiviimiseks pole erilist kindlust selleks, et neid mõistavad valijad ja koalitsioonipartnerid.
No nii – jääb siis EKRE, millest on kirjutanud teised, aga kellel lasub ootamatu ülesanne asuda parandama teiste, eeskätt Reformierakonna vigu, mida tehtud viimase 10 aasta jooksul. 17 aastat on liiga pikk aeg ja pealegi hakkas Reformierakond oma käkke keerama alles ca 2007-2008. aastal.
See, et üleminek eurole oli kapitaalne viga, ei selgunud enamiku jaoks kohe. Ja analüüsikeskuse „Vaba Euroopa“ (Raig, 2 Helmet, Gräzin) hoiatusi ei võetud tõsiselt. (Küll aga võeti aastal 2019, kus 9 riiki, s.h. Soome ja Rootsi poolt Euroopa Parlamendis korraldatud konverentsil selle kohta, kuidas eurost pääseda.)
Meie poliitilises ajaloos on olemas üks õõvastav foto – Ansip (peaminister) ja Ligi (rahandusminister) seisavad „Postimehes“ (24.10.2011), käed euro-kupüüridega vastu valgust ülestõstetud. See ta ongi: meie rahanduse kriisi algus.
Esiteks kadus meie pangal Eesti raha reguleerimise võimalus (kuna Eesti Pank raha ei trüki). Teiseks ajasime me hukka oma eelarve sel viisil, et pidime hakkama järgima rahanduses nn Maastricht’i kriteeriume, mida järgi ükski tervemõistuslik riik Euroopas. Tegemist on makromajanduslike näitajatega, mis on meile kohustuslikud, aga ühelegi „Vana Euroopa“ riigile – ei ole.
Siit tuli, muide kuulus eelarve struktuurse tasakaalu kriteerium, millel puudub rahanduses vähegi arukas mõte. Eelarve tasakaal tähendab lihtsustatult seda, et riigi-siseses majanduses on kulud ja tulud tasakaalus. Kusjuures riik laene võtta ei tohi.
Aga konks on selles, et kui tekib kohustus laene võtta, siis võetakse neid sealt, kus tohib ja protsendiga, mille laenaja kehtestab. See on suur majanduslik häda, aga ta on ka poliitiline – Euroopa Komisjon üritab liikmesriikidele pähe määrida 750 miljardit eurot, paralleelselt sellega nõudes laenusaajalt-riigilt nn õigusriigi kriteeriumide täitmist, s.t. sellise poliitilise süsteemi ja poliitika kehtestamist, millist Lääne-Euroopa tahab.
Näide: Saksa liidukantsler Merkel karjub Ungari peale sellepärast, et seal polevat kehtimas nn õigusriigi põhimõte. Aga ega Saksamaalgi pole – kriminaalkurjategija, endine Saksamaa kantsler, Venemaalt suurt altkäemaksu saanud Schröder jalutab Saksamaal vabalt ringi, kuigi tema koht on esialgu kohtu all ja võimalik, et ka vanglas. Täna aga esitatakse nõudmised.
Seega siis – kõigepealt peavad riigid laenu vastu võtma ja siis oma riigisüsteemi muutma nii, nagu Eurokomisjon seda tahab. Mis tunne on? Silmas pidades veel seda, et vähemalt Saksamaa arvestab võimalusega kujundada uus majandusruum Venemaaga kahepeale. See ei tundu juhusena, et Lääne- ehk nn Vana-Euroopa istub passiivselt laudade taga, kus peaks arutatama Venemaa osalust Ukraina suveräniteedi tükeldamisel.
MÄRKUS. Mul oleks vaja kirjutada veel sellest, mis on õigusriik ja sellest, et suur osa EKREga vaidlevaid poliitikuid nii Eesti- kui ka mujal maal sellest aru ei saa ja kasutavad seda valedel poliitilistel eesmärkidel. Aga seniks kutsun septembrikuus oma õigussotsioloogia loengutele, kus ma sellest 8 tundi räägin.”
Igor Gräzin, konservatiiv