Lollidemaal on kõik asjad iseenda piinlikud paroodiad, nii ka uus ÕS – Õigekeelsussõnaraamat. Kisa kära on kohitsetud kroonukeele sõnaraamatu ümber palju, laiad massid tahavad oma keelt tagasi. Kus on mu*n, kus on tib*a? Tuleb nõustuda, mitte sõnaraamat, vaid junn.
Ametnikud muidugi on õhku täis ja neil jääb õigust ülegi, ÕS 25 ei pidavatki olema eesti keele sõnaraamat, vaid andma massidele normeeritud, rasvavaba ja standardiseeritud keelelurri, vaimuhaigla tervisliku vaimutoidu, mille vahendusel valitsusega suhelda.
Selge see, et valitsuse mu*nidele ja tibl*dele ei meeldi, kui neid asjakohaste väljenditega kõnetatakse ja nimetatakse. Probleemi pole, mina räägin ikka nii, nagu ma räägin ja kui poole ajuga kommunistid ka kõik sõnad maha kustutavad. Mälu ei kustuta. Vanad ÕSid on alles. Eesti keelt, sina raibe, ei keela ega käsi.
Õnneks võib igale valitsustegelasele öelda uue ÕSi valguses: värdjas, vant, neeger, pederastia verstapost, degenereerunud kloun, kalts, parasiit või reetur. Need sõnad ja mõndagi mahlakat veel on ametnikuhingele armsas sõnaraamatus olemas ja häda pärast saab asjad aetud.
Kohitsetud kroonikeele sõnaraamat on ka võrgus olemas, keegi ei pea selle saasta eest sentigi maksma. Ent iga õige kultuurisõja sõdur saadab kommunistid ja nende sõnaraamatud pikalt mõtlemata pikalt. Tänan pakkumast, ei lähe tarvis.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 26.01.2026