Politoloog Ilvi Jõe-Cannon vaatleb oma arvamusloos Reformierakonna sõnade ja tegude kapitaalset lahknevust.
“President Kaljulaid lõpetas taasiseseisvumispäeva kõne sõnadega: „Demokraatiast ja vabadustest ei saa kunagi rääkida liiga palju, täpselt nii nagu demokraatiat ja vabadust ennast ei saa olla kunagi liiga palju“.
Nõustun, et vabadustest liiga palju rääkida ei saa. Samas ei tohi aga unustada ka seda, et vabadus nõuab vastutust, mistõttu sel on piirid. Olen suurema osa oma elust mööda saatnud demokraatlikus USA-s ja õppinud seal, et minu vabadus lõpeb seal, kus teise oma algab.
Me oleme taastanud oma iseseisva riigi ja naudime oma vabadust. Paraku oleme jõudnud aga ka faasi, kus võimuahnus seab saavutatud vabaduse ohtu. Pea 30 aasta jooksul, mil meil jälle on olnud võimalus valitseda ise oma riiki, on aset leidnud rida häbiväärseid tehinguid, mille peategelaseks Reformierakond.
Esimene avalikkuse teadvuseni jõudnud skandaal oli seotud Eesti Pangaga, kust varastati üle 10 miljoni dollari, tollal Eesti jaoks üüratu summa raha. Eesti Panga president oli aastail 1991-1995 reformierakondlane Siim Kallas. Lõppkokkuvõttes ei saanud kohus Kallast süüdi mõista kuriteo aegumise ettekäändel.
Aegumise pitsatiga varustatud 10 miljoni dollari afäär hakkas tasapisi unustuse hõlma vajuma. Ei läinud aga kaua aega mööda, kui puhkes uus skandaal — VEB fondi lugu, mida meedias nimetati ”meie üheks suurimaks afääriks”. Ka selles afääris figureerivad prominentselt Reformierakonna tegelased.
Fondiga seotud küsimused on tänase päevani lahendamata. Üks nendest on Eesti ettevõtjatele tekitatud kahju hüvitamine. Praeguse koalitsioonivalitsuse peaminister Ratas kinnitas selle aasta veebruaris: „Me oleme kindlasti toetanud seda, et see tõde tuleb välja selgitada ja õiglus tuleb jalule seada, aga välja saab maksta juhul, kui on laiapinnaline toetus olemas. Täna sellist seisu koalitsioonis ei ole“.
Tõega on selline kurb lugu, et võimu see ei võlu. Poliitikat tehakse võimu, mitte õigluse nimel. Tõe jalule seadmine jääb seega kohtu hooleks. Selleks ongi demokraatia struktuuril kolm ”jalga”: seadusandlik institutsioon, täitevvõim, ja kohtusüsteem.
Reformierakonna esinaise Kaja Kallase poolt teisipäeval tehtud avaldus, et Reformierakond töötab „… selle nimel, et valitsust moodustada, kuid eesmärk ei ole iga hinna eest võimule saada, vaid pakkuda välja ideid, mis Eestit edasi arendavad“, kõlab hambutult, kui isegi mitte lapsikult.
Ideid saab vabas ühiskonnas välja pakkuda iga kell, kui neid tekib. Kaja Kallase selja taga seisab arvukas erakond ja neil arvukas (praegu opositsioonis) esindus Riigikogus. Miks me pole kuulnud hiilgavatest ideedest reformierakondlastest rahvaesindajate suust?
Ratase eelmise valitsuse ajal piirdusid Reformi ideed valitsuse pakutud seaduseelnõude blokeerimisega. Nüüd lõpuks siis suur idee sündis ja selleks oli plaan kutsuda kokku Riigikogu erakorraline istung peaminister Jüri Ratase umbusaldamiseks. Kui selline aktsioon juba iseenesest ei räägi ”iga hinna eest võimule saamisest”, siis mis veel?
Reformierakonnal jätkus ülbust umbusaldada peaministrer Jüri Ratast. Kui aga mõelda finantskuritegudele, mis Reformierakonna võimuaastail on aset leidnud, siis usaldust see erakonna vastu küll ei ärata. Lisaks eespool mainitud finantsmahhinatsioonidele leidis lähiminevikus aset ju veel ka Danske Panga Tallinna filiaali rahapesu skandaal, mida välismaal on nimetatud suurimaks rahapesuks Euroopas.
2018. aasta septembris avaldatud advokaatidelt Bruun & Hjejle tellitud raporti kohaselt toimus rahapesu aastail 2007-2015. Tuletan meelde, et Reformierakonna valitsused olid võimul aastail 2005-2016. Eesti Panga president oli aastail 2005-2012 Reformierakonna liige Andres Lipstok. Eesti Panga juures asub autonoomse pädevusega Finantsinspektsioon, mille nõukogu eesistujaks oli aastail 2009-2014 reformierakondlasest rahandusminister Jürgen Ligi.
Reformierakonna valitsustes osalejad väidavad siiani, et nende ülesannete hulka ei kuulunud Danske pangas toimunud tegevuse jälgimine. On mõeldamatu ja pole võimalik, et riigis asuv institutsioon on väljaspool valitsuse pädevust.
Reformierakond on näidanud oma poliitiliste tegudega, et nad ei vääri rahva usaldust ja ka seda, mis juhtub, kui vabadusega ei kaasne vastustunnet.”