01.11.2016
Foto illustreeriv mündid
[soundcloud url=”https://api.soundcloud.com/tracks/290981739″ width=”100%” height=”100″ iframe=”true” /]
Kindlasti tehakse Eestis tublisti tööd. Miks siis meie sissetulekud ei ole kasvanud näiteks Soome tasemele?
Välise tegurina takistab Eesti palgakasvu järelejõudmist Soomele suurem määral see, et konkurents keskmise ja väiksema sissetulekuga riikide vahel maailmas üha kasvab ning kui eksportivad Eesti ettevõtted praegusest oluliselt kõrgemaid palku maksaksid, ei suudaks nad välisturgudel odavama kulubaasiga konkurentidega võistelda. Kuid suures osas on Eesti madalate palkade põhjuseks ka meie passiivsus majanduspoliitikas.
Tsiteerin siinkohal Mauritiuse keskpanga juhti Rundheersing Bheenicki: „Riigid Vietnamist Barbadoseni ja Eestist Botswanani on omamoodi „keskmise sissetuleku lõksus“, mille põhjuseks on ennekõike enesega rahulolu. Need on keskmise sissetulekuga riigid, kes on rahvusvahelises tootmises endale kunagi oma niši välja arendanud, kuid on jäänud võistlema teiste madalama sisse-tulekuga riikidega (Aasia), kes samuti soovivad tõusta keskmike hulka.“ Asi on selles, et Eesti majanduspoliitika on suures osas üles ehitatud põhimõttele, et turg paneb ise kõik paika ning riik ei tohi majandustegevusse sekkuda, kuid teiste arengumaade kogemus on näidanud, et kõrgema palgaga töökohti sellisel kujul iseenesest suures mahus juurde ei teki. Eesti üsna madaltehnoloogiline majanduse struktuur ei vii isereguleeruvalt piisavas mahus uute teadmiste ja lahenduste loomiseni (eriti siin tegutsevates Soome ja Rootsi tütarettevõtetes, kelle arendusüksused on mujal). Vaja on aktiivsemat teaduspoliitikat, mis viiks Eestis kohapeal tehtavate rakendusuuringuteni.
Oleme jätkuvalt olukorras, kus peamised Eesti eksportijad on madalate marginaalidega ning enamasti ilma arendustegevuseta ettevõtted (tihti välisettevõtete filiaalid), kes ei saa endale lubada lisakulutusi uuringuteks ja tehnoloogia arendamiseks. Ning kui Eestis ei teki siseriiklikku positiivse mõjuga tööjaotuse ahelat olemasoleva töötleva tööstuse ning uute kõrgtehnoloogiliste ettevõtete vahel, jääb kõrg-tehnoloogilistele ettevõtetele vaid üle siduda end otse eksporditurgudega. See aga ei tõsta elatustaset riigis üldiselt kõrgemale (nt IT-insenerid Skype`is). Tuleb tõdeda, et vana tehnoloogia ja vähese müügioskusega riikidele jääb edaspidi „supp aina lahjemaks“. Asi on selles, et globaliseerunud maailmas on tootmisahelad üle riikide laiali laotunud. Riigid ja neis tegutsevad ettevõtted konkureerivad pidevalt ning need, kes ei uuenda oma tooteid ega täiusta tootmisprotsessi või ei suuda muul moel tootmissisendite kvaliteeti parandada, püütakse odavama töö tegijate poolt kinni ning senised tootjariigid kaotavad konkurentsieelise, olles sundseisus juba tehtud investeeringute ja väljaarendatud tootmisbaasi tõttu neis tegevusharudes.
Palkade kasvu ja Eesti majanduse arengu tarvilikuks eelduseks on, et Eesti sisemajanduses tekiks positiivne arenguring keerukamate toodete arendamise ja uudsete tehnoloogiate rakendamise suunas. See tähendab, et olemas-oleva tööstuse uuendamine peab tulemema Eestis tehtavatest rakendusuuringutest ning koostoimes Eesti instituutide ja ülikoolidega. Neid tehakse Eestis aga väga vähe. Lõviosa Eesti teaduse rahastamisest läheb tippteaduse tegemiseks ning teadlasi premeeritakse eelkõige selle eest kuipalju neid rahvusvaheliselt tsiteeritakse. Tippteadus on vajalik kuid ilma rakendusuuringutele.
Praegu on aga teadmusmahukas osa majandusest (näiteks infotehnoloogiat rakendavad ettevõtted) liiga väike ning selle seos Eesti eksportiva majandusega või positsioon otse välisturgudel jätkuvalt liiga nõrk. Eesti erasektoris on teadus- ja arendustöötajaid kokku vaid umbes 1900. Neist suurema osa moodustavad siiani IT-insenerid, keda on tööjõuturul jätkuvalt puudu. Suure arengupotentsiaaliga puidutööstuses puudub aga Eestis praegu rakendusuuringute pool peaaegu täiesti.
Seega peamine võti Eesti majanduse arenguks ning sissetulekute stabiilseks kasvuks on panustada senisest aktiivsemalt Eesti ülikoolide, instituutide ja ettevõtete koostööle. Vaja on oluliselt suuremas mahus rakendusuuringuid, mis aitaks ettevõtetel arendada ning välisturgudele pakkuda tooteid, mis on konkurentidest atraktiivsemad, uuenduslikumad ning parema kvaliteediga.