Seda, mis Eestis praegu toimub – kõikide sõda kõikidega, lõputut teravat jagelemist suhteliselt tähtsusetute asjade ümber – on Oskar Loorits “Eestluse elujõus” kirjeldanud ja ennustanud. Ei midagi uut, koostööoskus puudus meil juba Lembitu aegadel.
Ümera lahingus näitasime, et jaksame ka võita, aga omavaheline läbisaamine puudus ja nõnda olime sakslaste organisatoorsetele ja diplomaatilistele võimetele kerge saak.
Aga Loorits kirjutab ka edasi, ta vihjab, et oma rahvuslikust karakterist järelduvalt võime kergeks saagiks osutuda ka edaspidi. Kui meie rahvuslikud iseloomuomadused ei võimalda hädavajalikku distsipliini, aadete ideoloogilist süstematiseerimist, siis jääb meile üle vaid meid endid süüdistada. Ühesõnaga, sisemise kemplemisega muudame ennast ka väliselt nõrgaks, kergeks saagiks vaenlaste salakavalale manipuleerimisele. Panen siia ka ühe tsitaadi Oskar Looritsalt muutmata kujul:
“Ärgem unustagem, et mis meiega väliselt juhtub, see oleneb ikkagi meist endist, – peitub juba meie olemuses. Välisilm on otsekui mets, mis kostab vastu nii, nagu sinna ise hüüame; tegelik elu on otsekui veepind, mis peegeldab meid nõnda, nagu ise endid näitame; ajalugu on otsekui kõlakoda, mis kajastab meie esinemisoskust ja võimeid.”
Indrek Hirv, poeet