27.05.2025
Eesti teab, mis on ebademokraatlik võimupööre.
Piiblis on üks fraas sellest, kuidas Peltsebuli väljaajamine Peltsebuliga ei olevat loomulik, aga kaasaegses infosõjas see siiski nii on.
Üks kunagise Nõukogude Liidu ja kollektiivse Lääne vahel peetud nn Külma sõja “mõõga ja mantli rüütlitest” on tõmmanud selge joone tollase ja praeguse vastasseisu vahele. Kui ammustel aegadel tegi üks pooltest mingi käigu, siis teine vastas samaga, aga seda ei reklaamitud, ei võidutsedes ega nuttes.
Nagu kunagi Nõukogude Liidu aegadel, nii peab ka Venemaa Lääne vastu võimsat infosõda, aga selles pole midagi erilist. Imelik on hoopis Lääne ahastav vastureaktsioon: Kreml sekkuvat valimistesse, korraldavat küberrünnakuid, mõjutavat terveid ühiskondi jne.
Sotsiaalmeedias küsib üks kommentaatoritest: “Ja mis siis? Vastake samaga! Läänel peaks olema võimas infotehnoloogiline baas, pange oma IT-poisid tööle, las nad suruvad venelased, hiinlased ja põhjakorealased maha, las rikuvad nende infosüsteeme, las nakatavad viirustega, mida iganes. Aga neid jutte kuulates ja uudiseid lugedes jääb mulje, et Lääs on lumehelbekeseks muutunud!”
Võib-olla ongi kollektiivne Lääs jõuetuks muutunud, sõda Ukrainas, kus ollakse võimetud Ukrainat võidule viima, näib seda tõestavat. See pole küll tõenäoline, aga kes teab? Ilmselt ollakse Läänes leidnud kas heas või halvas mõttes, et ahastav enda lööduks tunnistamine on infosõjas hetkel sobivam, nii saab oma lüüasaamisi seletada “suure ja kurja” mõjutegevusega. Kuigi propagandareeglid ütlevad, et kui tahad rahva toetust, näita ennast tugevana, kellele saab toetuda.
Igal juhul jääb nadi mulje sellest, kuidas meedia jahvatab Kremli võimekusest mõjutada valimisi, pöörata suur osa ühiskonnast “teise usku”, hoida enda kontrolli all küberruumi… Miks me ses igalt poolt pekstavas euroliidus ikka veel oleme?
Ilmselt on siiski tegu Lääne infosõjaga, kus süüdistused vastaspoolele infosõja pidamises ongi nende-poolne infosõda. Ja seekord tõesti varjatakse oma lüüasaamisi. Näiteks massimigratsioon on enamikule Lääne-Euroopa riikidest üle pea kasvanud ja seesama süsteem, kes nad sisse lasi, on võimetu midagi olukorra parandamiseks ette võtma.
Esile aga tõusevad uued jõud, kes tahavad ette võtta põhjalikke muudatusi rändepoliitikas, nad on liberaalsetele režiimidele ohtlikuks muutunud, ja nii on nende vastu algatatud infosõda, mis ütleb, et oma mõjuvõimu saavutamiseks kasutavad kellegi kolmanda infosõda (populistid on nad nagunii). Mitte et nad ise saavutavad oma järjekindla rändevastase poliitikaga rahva silmis, kellel on võõrvägivallast kõrini, plusspunkte, vaid hoopis kolmas pool aitab neid infosõjaga.
Nii toimub see Gruusias, Rumeenias, Moldovas ja igal pool, kus teatud osa inimestest loobub liberaale-vasakpoolseid toetamast ja pöördub teiste jõudude poole. Meeleolude muutumine on reaalne, loomulik ja demokraatlik protsess, aga see ohustab võimulolijate positsioone ja nii pöördutakse “Kremli kaardi” poole.
See on tõsi, et Venemaa mõjutab kõigis eelnimetatud riikides ühiskonda, aga ka Lääs mõjutab – heaks näiteks on Gruusia mässulisi üles õhutanud Eesti välisminister Margus Tsahkna. Karm reaalsus on see, et kõigis neis riikides on inimesi, kes ei taha “liberaalset demokraatiat” koos “uusväärtustega” ja nad pole kellegipoolt petetud ja “ajupestud”, vaid nad tahavadki traditsioonilist ühiskonda.
Seega on teatud riikides nii Vene kui Lääne mõjutus, aga eraldiseisva nähtusena veel lisaks võimulolijate jaoks ebameeldivate jõudude demoniseerimine sellega, et nad kasutavat kellegi “eriti paha” toetust, ja need süüdistused pole seotud reaalse mõjutustegevusega, vaid see ongi infosõda infosõja hukkamõistmise teel.
Aga eestlastele pole vaja midagi selgitada, meil juhtus see 2023. aasta Riigikogu valimiste eel, kuid olukord näitas rahvuskonservatiivide võimalikku edu valimistel. Käivitati infosõda, kus ühest küljest demoniseeriti EKRE-t Prigožini-skandaaliga, teiselt aga summutati kuni valimisteni ära globalistlik-liberaalse Eesti 200 Johanna-Maria Lehtme ja Slava Ukraini skandaal. Ja valimistulemus tuligi Brüsseli-meelsetele soodne. Aga see ei ole enam demokraatia, ei ole rahva vaba arvamusavaldus, vaid on valimiste mõjutamine ja tulemuste võltsimine.
Veel varem tehti sama ju EKRE abielureferendumi nurjamisega kaporatuuri võimupöörde teel, enne mida nõudis üle-euroopaline liberaalide ühendus ALDE, et nende liige Keskerakond ei oleks valitsuses sellist referendumit korraldavate rahvuskonservatiividega. Kaporatuur leidis krimiasja, võimupööre tehti ära ja kaks ALDE-parteid, üks värskelt kurjategija tiitli saanud, tegid uue valitsuse.
See kõik oli ja on reaalsus. Liberaalses Läänes hüljatakse demokraatia kiires tempos, võimpööretega tõstetakse pukki “omad” ja hoitakse neid seal – kas keegi veel kahtleb, et liberaalid ja vasakpoolsed pole võimelised tegema samu kuritegusid demokraatia vastu, mida tehakse totalitaarsetes riikides? Arvestagem, et liberaalsete režiimide käes on samuti kogu massimeedia, seega saab infosõda pidada “sõltumatu meedia” kaudu, millega luuakse tõe näilisus (ikkagi riiklik meedia), kasutusel on ikkagi pooltõed või lausa valed.
Nagu varem kasutati oponentide vastu natsismi-süüdistust (mida tänu Gaza sõjaga Läänes kaasnenud antisemitismilainele enam kasutada ei saa), nii kasutatakse nüüd kõige ja kõigi vastu “venemeelsuse” süüdistust, on seal siis mingit tagamaad või mitte. Ja veelkord – Venemaa sigatseb, sekkub, laamendab ja valetab, selles ei kahtle keegi, aga ka liberaalne Lääs käib sama rada. On tõlgendamise küsimus, kas Venemaa, Kõrgõstani, Gruusia ja veel mõnegi maa välismõjude seadused on demokraatlikud või mitte, aga vähemalt neis riikides hoiavad need liberaalse Lääne põhirelva ehk homoagenda ohjes.
Ja lõpetuseks värske uudis BNS-ilt: “Prantsuse satiirileht Charlie Hebdo teatas esmaspäeval, et pöördus seoses kaanepildivõltsingutega kohtusse, et kaitsta oma mainet ja teha kindlaks “ilmse venemeelse propaganda autorid”.”
“Charlie inglid” on lumehelbekesteks muutumas. Ukrainas käib täiesti uut moodi “kuum” sõda, kus kogu lahingutegevust valitsevad droonid. Ilmselt on käes kardinaalne muutus ka infosõjas, kus asju hakkavad määrama infotehnoloogia ja tehisintellekt, kellele on “kukepea” luua täiesti usutav libaleht või -portaal. AI loob pildid, tekstid ja kõned, mis on sedavõrd täiuslikud, et infosõja ohver hakkab ise ka seda uskuma, kuigi ta seda ei teinud.
Kui Rumeenias kõrvaldati valimistelt “liiga” populaarne konservatiivne kandidaat Călin Georgescu, siis kasutati võimupöördeks esmakordselt infotehnoloogilist tausta – selle poliitiku valimiskampaanias olevat “kolmas jõud” kasutanud “liiga palju” TikTokki. See on täiesti uus rinne infosõjas ja samas võimuritele sobiv, nagu Eesti e-valimisedki, – tavainimene ei saa kontrollida, kas, kuidas ja mil määral sotsiaalmeedias asju aeti. Ta lihtsalt pannakse fakti ette, et kuskil olevat miski valesti ja see kandidaat ei ole aus. Arvata võib, et kusagil infotehnoloogilises ruumis väidetavalt aset leidnu hakkab edaspidigi võimupöördeid tekitama.
Ilmselt on alles ees see aeg, mil infomaailmas valitsevad võltsingud ja oluliseks tegevusalaks saab tõe taastamine, muidugi mitte Delfi “fakikontrollide”, vaid tehnoloogia abiga. Praegu aga käib vihane infosõda edasi ja uskuge, selles pole ainsatki “puhast” osapoolt, kindlasti pole selleks ka liberaalne Lääs.