09.03.2018
HARJU TÄNAV
Pärast rõõmsat Naistepäeva järgneb Eesti jaoks alati kurb päev, 9. märts. Päev, millal barbaarse pommitamise tagajärjel hävitati kolmandik meie iidsest pealinnast. Sel aastal möödub märtsipommitamisest 74 aastat.
Narva linna peaaegu täieliku purustamise järel 6. märtsil oli suurim Tallinna barbaarne pommitamine 9. märtsi õhtul ja sellele järgneval ööl. Kahes laines, kella 19.15–1 ja kella 3–6 kohale lennanud punalendurid heitsid Tallinnale umbes 1725 lõhke- ja 1300 süütepommi.
Rünnaku peamiseks sihiks olid rahulike elanike elurajoonid, mitte vähesed Tallinnas asunud sõjalise otstarbega rajatised. Rängalt sai kannatada üks hansaperioodi pärlitest – Tallinna vanalinn Harju tänava ümbruses. Maha põles ka eestluse sümboliks olnud Estonia teatrimaja, kus just enne pommirünnakut oli alanud etendus. Süttis Niguliste kirik, linnaarhiivi hoone Rüütli tänaval ja vaekoda Raekoja platsil. Kahes rünnakulaines hävis kokku 1549 hoonet ja 3350 sai kahjustada. Tollasest elamispinnast moodustas see ligi 30 protsenti. Ligi 20 000 elaniku jäi ilma oma kodudest. Rünnaku tagajärjel hukkus 554 Eesti kodanikku, 50 saksa sõdurit ja 121 sõjavangi.
Nõukogude lennuvägi pommitas ka meie naabreid, sealhulgas Helsingit ja teisi Soome linnu. Samas hoidsid vaprad soome lendurid oma tegevusega ära veelgi barbaarsema Tallinna hävitamise.
1989. aastal alustas Eesti Muinsuskaitse Selts 1944. aasta 9. märtsi pommitamise ohvrite mälestamist hingepalvega nende kesksel matmispaigal Siselinna kalmistul, mälestusteenistusega Niguliste kirikus ning küünalde süütamisega Harju tänava haljasalal Niguliste kiriku ümbruses. Nii ka sel aastal.
Hämmastama paneb aga peavoolumeedia ning keskerakondliku linnavalitsuse ükskõiksus ja hoolimatus antud päeva tähistamisel või kajastamisel. “Kas oleme jõudnud juba aega, kus nõukogude timukad on täielikult rehabiliteeritud, aga Eesti Leegioni meeste või vabadusvõitlejate mäletamiseks ei jätku enam kübetki austuseraasu?” küsis üks pahane Uute Uudiste lugeja.