Inimesed Moskvas seisavad demokraatia ja elementaarsete õiguste, mitte liberaalse juhmistumise eest

Kogu demokraatlik maailm tahaks Venemaad oma peres näha, kuid kas tingimata just sellisena, milliseks on muutunud “euroopalike väärtustega” liberaalsed lääneriigid? Las idanaabrid saavad kõigepealt marksismist lahti – milleks neile sinna otsa kohe neomarksismi toppida?

Riigikogu esimees Henn Põlluaas kommenteeris sotsiaalmeedias liberaalide katset seostada Venemaa opositsiooni võitlust demokraatia eest just liberalismiga.

“Keelates opositsioonil valimistel osaleda ja arreteerides enam kui tuhat demokraatia eest seisvat inimest Moskvas, liigub putinlik Venemaa üha enam diktatuuri poole. Nende kisa, kes protesteerivad seoses sellega rünnakute pärast nn liberaalse demokraatia vastu, nagu näiteks Marko Mihkelson, on silmakirjalikud ja mittetõsiseltvõetavad,” lausus Henn Põlluaas.

“Igasuguste epiteetide lisamine demokraatiale on tobe. Inimesed Moskvas seisavad demokraatia ja elementaarsete õiguste eest, õiguse eest avaldada ja omada arvamust, osaleda valimistel jne. Nn liberaalse demokraatia multikulti-gender-globalistlikud mädad viljad, mida meile vägisi püütakse pähe määrida, ei huvita seal kedagi. See, mis varem või hiljem nii idas kui läänes võidab, on demokraatia. Ja seda just oma õiges ja normaalses vormis,” lisas ta.

Uued Uudised nõustuvad täielikult Riigikogu esimehega. Inimesed totalitaarsete režiimidega maades võitlevad lihtsa õiguse eest olla vaba – nii tegid ka eestlased 1988-1991. aastatel, kui keegi meist ei nõudnud loosungitel õigust teistmoodi voodielule või sooneutraalsusele, mida on kaasa toonud nn liberaalse demokraatia vohamine. Me nõudsime iseseisvust, vabadust ise otsustada ning õigust rahvusena ellu jääda.

Sama on inimõigustega – need tähendavad ennekõike õigust elule, turvalisusele, täis kõhule ja katusele pea kohal, mitte aga õigust olla üks 99-st soovariandist või sellele, et igas söögikohast serveeritaks veganile ainult varre otsast alla kukkunud viljadest sööki (seega vilju eelnevalt “mõrvamata”).

Tuleks taas tõmmata selge vahe demokraatlikele õigustele, mis tagavad inimväärse elu, ja “õigustele”, mis on tingitud ihadest, kapriisidest ja nõrkustest. Demokraatia Venemaal peaks tähendama piiramatut õigust omada ja avaldada oma arvamust, valida segamatult Putini ja Navalnõi vahel, saada riigiteenuseid altkäemaksu maksmata, õiglase osa Venemaa rikkustest ja nii edasi. Kui Venemaa jõuab sellise demokraatiani, nagu Eestis taasiseseisvuse esimeses pooles, on nad teinud suure sammu.

Kui aga eksportida Venemaale Mihkelsoni liberaalne demokraatia, mis tungib ka meil oma väärastumistega peale, siis ajaksid kooseluseadus, geiagenda, sooneutraalsus, igasugused libaõiguslused ja muu saast, mis praegu liberaalse demokraatiaga kaasa ujub, Venemaa veelgi hullemini sassi. Tagatipuks jõuaks Venemaale tagasi seesama Putini ja varem NLKP “ühe ja ainsa tõe” kultus, ainult teises variandis, kus vastu ei tohi olla “euroopalikele väärtustele”.

Inimesed Moskva tänavatel protesteerivad praegu Putini totalitarismi vastu ja seisavad kõige ehedama demokraatia poolt, kus inimene ei pea hommikul tõustes ega õhtul magama heites midagi kartma. Toetagem opositsioonilist Venemaad selle demokraatia taastamisel, aga ärgem surugem neile taas kaela mingi epiteetidega demokraatiat, mis on Rootsi toonud soopõhise lumekoristuse, Soome sooneutraalsed liiklusmärgid, Lääne-Euroopasse halvasti varjatud keelu kritiseerida migratsiooni ja islamit, suukorvistamise “vihakõnede” sildi all, poliitkorrektsuse, no-go-tsoonid ja palju muud ebanormaalset.

Putin üritas 2005. aastal Läänele vastutulekut demonstreerides luua Vene kooseluseadust, kuid lõpetas selle ruttu nii üldiste suhete halvenemise tõttu Läänega kui ka kogu ühiskonna vastuseisu pärast. Tollest ajast ongi pärit sõna “tolerast”, mis tuleneb sõnadest “tolerant” ja “pederast”.

Venemaa on niigi meeletult kannatanud marksismi-leninismi all ja kui talle see uus Lääne soust kaela valada, siis hävib see ühiskond põrgutules. Inimesed Moskva ja teiste linnade tänavatel tahavad lihtsalt Putini alt vabaks saada, aga Lääs surub juba neile ühe siltidega demokraatia asemel teist samasugust. Putinita Venemaa peaks taassünniks valima oma tee – see Lääne-Euroopa oma sinna küll enam ei kõlba. Nagu ei kõlba ei Afganistani ega Iraaki.

Venelastel on olemas oma “Võimalik vaid Venemaal”, pole neile juurde vaja Rootsi soopõhist lumekoristust või noori naisi, kes vabandavad migrantidest vägistajate ees.