01.01.2021
Ainus???
ERR on üllitanud loo “Kohtumine ainsa inimesega Eestis, kellele ei meeldi Ivo Linna”, mis tekitab ka Uutes Uudistes küsimusi, sest kunagi vabaduslaulikuna tuntud mees on nüüd teises leeris ega pälvi enam üldist armastust. Mida aga on öelda poliitikavaatlejal Harri Kingol?
“Ainus? Pean kahjuks üles tunnistama, et on ka teine mees, kellele Ivo Linna ei meeldi. Ja see teine mees olen mina.
Mulle on senini ületamatuks takistuseks oma suhtumises temasse jäänud see tõsiasi, et oli ju Ivo Linna meie vabanemise aegadel meie isamaalisuse reklaammees ja meie kõigi vabaduslaulik, kui ta esitas Alo Matiiseni viis isamaalist laulu. Nii mina kui sajad tuhanded mu rahvuskaaslased said temast meie laulva revolutsiooni ajal innustust. Ta oli siis mu iidol – üks, tänu kelle lauludele meie ühtsus ja taasiseseisvumine teoks sai. Ju ma võtsin siis teda ja tema laulmisi väga tõsiselt ja sügavalt.
Sama suur oli minu pettumus, kui Ivo Linna läks ja laulis sama rõõmsalt ja sama innuga tühjade südamete korraldatud kontserdil laululava juures. Minu haav oli ilmselt sama tõsine ja sama sügav, kui oli minu lugupidamine tema vastu varem. Aga kergemalt ma ei osanud seda võtta.
Tõesti, ma tahaks sellest seigast iseendas üle saada, selle unustada, seda kuidagi kergelt võtta, teisiti mõtestada, aga ma pole sellega toime saanud senini.
Ma võin endale öelda, et Ivo oli ehk kergemeelne, hajevil, mõtlematu, pinnaline… Aga samas on minus küsimus: kas omal ajal neid isamaalisi laule lauldes polnud ta äkki sama kergemeelne, sama hajevil, sama mõtlematu, sama pinnaline? Ja kui ta ongi selline pidetu isiksus, mida siis on need tema isalmaalised laulud ja ta ise väärt?
Oh jah. Ma pole sellest pettumusest ka täna üle saanud, vaatan. Mitte, et ma sellest iga päev mõtleksin. Lihtsalt eilne ERR-i sketš tuletas selle vana asja mulle taas meelde.
Eks ma püüan ennast iseendaga lepitada sel teel, et tunnistan – inimesed ja nende tõekspidamised on ajas muutuvad. Pole kuigi õige kedagi hukka mõista tegude pärast, mida ta toimetas palju aastaid tagasi. Alati on võimalus, et inimene on selle aja jooksul muutunud ja seda paremuse poole. Ehk on ka Ivo Linna muutunud ja täna ta oma tollast viga ei kordaks?
Aga ma ei tea. Ta pole midagi selle kohta öelnud. Ja mu vastuolu iseendaga kestab. Kui Ivo on oma elus midagi ümber mõtestanud, ta võiks seda siis ka öelda. Ma ei tea vaid, kas ma teda siis usun. Usaldus on inimelu kõige õrnem väärtus. Näis.”
Uutel Uudistel on samuti tõsiselt kahju, et mees, kes laulis “Eestlane olen ja eestlaseks jään”, on nüüd nende poolel, kes pakuvad eestlust lausa igaühele. Laulva revolutsiooni ajal ja taasiseseisvudes me seda teinud, vaid tahtsime ise olla eestlased ja selleks jäädagi, sealjuures Lasnamäed peatades.
Õnneks on meiega teine vabaduslaulik, Tõnis Mägi, ja au talle selle eest! Ivo Linnale austus tema talendi ja paljude laulude eest, aga meie teed on lahku läinud.