Maailm muutub ja mitte paremuse suunas. Läbi inimkonna ajaloo on naised lapsi tahtnud ja neid sünnitanud, nad on tundnud ennast eluandjatena ja olnud uhked selle üle. Lasteta naised on alati olnud erand. Nüüd see nii enam pole.
Läänelikus feministlikus ühiskonnas loobub üha enam naisi sünnitamast, nad ei taha lapsi, peret ja sageli ka suhet (õigluse huvides olgu öeldud, et ega ka mehed tahavad neid üha vähem), eelistatakse karjääri ja enesearendamist, enamasti ka individuaalset mugavust. Naised loobuvad oma bioloogilisest rollist ja see on inimkonna ajaloos enneolematu, kuigi tõenäoliselt on vähemalt üks sünnitus naiste organismi eksistentsiks sisse kodeeritud.
Ilmselt on see võimalik vaid seetõttu, et inimkond on tõesti väga suureks kasvanud. Paraku on hetkel olukord selline, et seal, kus naised lapsi ei taha (läänelikus heaoluühiskonnas), oleks lapsi väga vaja; seal, kus on üleasustus, aga sünnib neid rohkem ja veel.
Lasteta naised on nagu geidki viljatud oksad elupuul. Kui naine (või ka lastetu mees) lahkub, ei jää temast midagi järele, kuigi võimalus oli. Kaovad sugupuud, vereliinid, kaob kõik.
Tulevik on ka kaasaegsete arengute taustal vaid sünnitavate ühiskondade päralt, mida näitab eurooplannade vähene viljakus ja sisserändajatest migrantide lasterohkus Euroopas – on selge, kes siin püsima jääb.
Läänelikus maailmas möllab feminism, seega ei saa me kedagi hukka mõista. Demokraatlikus ühiskonnas, niipalju kui seda Läänes veel järel on, on inimestel õigus valikuid teha, ka siis, kui nad määravad ennast üksildasse vanadusse. Või nagu ütlevad feministid: minu keha, minu valik.
Õiglustundest vaataks ka teist poolt, mehi. Läbi inimajaloo on füüsiliselt tugevamate meeste kohustuseks olnud kaitsta oma maad, oma kodu, peret, üldse nõrgemaid, neid, kes ennast kaitsta ei suuda. See ülesanne on neil ka täna – maailmas pole ühtegi riiki, kus meestel poleks kaitsmiskohustust (ehk Vatikan ja veel mõned). See pole päris bioloogiline roll, kuid teatud määral siiski.
Siit tulebki välja sooline ebavõrdsus: sünnitamine ja laste kasvatamine võib olla raske ja keerukas, kuid üldjuhul on see siiski rõõm ja tugi, see on elu. Meeste sõttaminek on alati ja eranditult surm – vaenlane tuleb üldjuhul siis, kui ta tunneb ennast tugevamana kui kaitsjad ja see tähendab ohvreid, mehed peavad kodu kaitstes alati surmaga mängima.
Kui panna nüüd need rollid kõrvuti, siis meestel on siiski raskem roll täita, sest ülemaailmset rahu pole kunagi olnud ja seda ei paista ka kusagilt. Ja kui nüüd pidada õigeks seda, et naised loobuvad sünnitamisest ja lastest, siis on meestelgi täielik õigus teatada oma ühiskonnale, et nad ei kavatse oma kaitsekohustust täita, sest see tähendab kehalist surma või sandistumist: minu keha, minu valik.
Kui meestele anda samasugune õigus oma ajaloolisest kohustusest loobuda, siis liduvadki füüsiliselt tugevamad mehed edaspidi vaenlase tulles kiiresti metsadesse ja mägedesse varjule ja nad pääsevadki, sest vaenlane askeldab mahajäänud nõrgemate kallal. Ühiskond lõpetab loomupäraste rollide aktsepteerimise ja laseb igaühel endal valida, kas ta täidab neid või mitte. Naised ei sünnita ja mehed ei kaitse. Me hülgame inimkonna aluseks olnud põhimõtted ja instinktid.
Selline olukord praegu välja kujunebki. Vahemere põgenikepaatides on väidetavalt 80% mehed ning Ukrainast pagevad võõrsile meesterahvad, kes ei taha kodu kaitstes surma saada, eelistades elada võõrsil turvaliselt. Naised võitlevad nii Süürias kui Ukrainas. Rollid on vahetunud. Aga kas me ikka tahame seda? Päris kindlasti hakkavad naised, lapsed ja vanurid veelgi rohkem valu, vaeva ja surma tundma, ja vähemalt läänemaailmas hakkab kohapealne inimsugu hääbuma, sünnitamisaltimad kultuurid võtavad nende eluruumi üle.
Meestel on kindlasti kaitsmiskohustusest loobumine kordades raskem kui naisel sünnitamisest loobumine, seega soolist võrdsust siin ei tule. Aga juba see, et esmakordselt inimkonna ajaloos ei taha naised sünnitada ja mehed neid kaitsta, viitab täielikule muutusele kogu inimsoo eksistentsis, ja päris kindlasti ei ole see hea muutus. See on osa allakäigust ja hääbumisest.
Eestis on soorollide muutmine, hägustamine ja lammutamine juba riiklik-ideoloogiline poliitika, ka Kaja Kallas teatas, et naised polevat jalgadega sünnitusmasinad. Ega mehed ei ole samuti inimkujuga sõjarobotid. Naised tehku oma valikuid, ega neid keelata saa, aga enne kui asuda Kaja Kallase kombel lastetust propageerima, võiks ette kujutada, mis saaks siis, kui mehed keelduksid kodumaad kaitsma minemast: ma ei taha surra ja ei lähe!
Kui meestele kohustus jääb ja naised võivad ise otsustada, siis oleks õiglane lastetud noored naised kaitseteenistusse rakendada.
Jüri Kukk, toimetaja