“Inimõiguslane” Kari Käsper: kas kommunist, demagoog või lihtsalt vaimust vaene?

Ennast inimõiguslaseks nimetava Kari Käsperi demagoogiast tulvil üllitis ERR-is ei vääriks ehk tähelepanu, kui selles poleks momente, mis on täiesti mõistusevastased.

Kõigepealt – 100 000 EKRE valijat on tõesti süsteemis pettunud, kuid väita, et ülejäänud 450 000 on praeguse poliitilise süsteemi poolt, on ilmne naiivsus. Sada tuhat rahvuskonservatiivide poolt hääletanut tegid teadliku sammu süsteemi vastu, sest EKRE toetaja on poliitiliselt keskmisest aktiivsem, kuid kartellierakondade poolt hääletanud andsid suuresti hääle ka 100 euro lisamisele mingile sotsiaalsele hüvele. Ainult poliitiliselt tule alla võetud EKRE toetus on valdavalt maailmavaateline, toetudes peamiselt põhivalijale, kelle osatähtsus on olnud stabiilselt 17-19% – “soo” ehk lubatavatest lisaeurodest lähtuv inimene hääletas RE või KE poolt.

Oma seisukohtade väidetava õigsuse tõestamiseks tsiteerib Käsper Yascha Mounki, püüdes Ahto Lobjakase moel ohtrate klassikute tsitaatidega oma paskvillile tõepõhja anda. Sellise asja puhul on oluline, keda tsiteeritakse – kui liberaal tsiteerib liberaali, konservatiiv konservatiivi, neonats füürerit või sots Marxi, siis pole sajaprotsendilist objektiivsust oodata, tegu on maailmavaatelise toetumisega mõnele oma ideoloogia autoriteedile. Ehk kui keegi tsiteeriks professor Marju Lauristini, siis ei tasu mingil juhul lähtuda professori tiitlist, vaid sotsi ja juunikommunisti taustast. Mounk aga on vasakliberaalne Saksa politoloog.

“Mõned poliitikud on raamistanud ka inimõigused asjaks, mida on meil vaja, et Euroopale ja maailmale meeldida, samal ajal kui eelkõige võidab inimõiguste kaitse kõrgest tasemest ju Eesti rahvas ise,” väidab Käsper. Häda on paraku selles, et temasugused laiendavad inimõiguste mõistet võimalikult igas suunas, kuigi algselt peaks need olema sellised, mis tagavad inimväärse elu. Geide õigus lapsendada ei ole näiteks inimõigus, sest see pole ei eluks hädavajalik ega toetu ka ühelegi taustale (ei bioloogilisele ega moraalsele) – selle lubamine sõltub ühiskondlikust kokkuleppest või selle puudumisest.

Olgu mistahes demokraatia, liberaalne või illiberaalne, on asjad, mis on inimestele inimlikult hädavajalikud ja seega inimõigustega tagatavad. Käsperi “liberaalne demokraatia”, tegelikkuses neomarksism, on suunatud pretensioonikuse, nõrkuste ja ihade rahuldamise kujundamisele inimõigusteks. Miks pole Käsper eesti rahvast aidanud näiteks Sotsiaalharta tervikvariandi elluviimisel?

“Illiberaalne demokraatia pole seega püsiv, vaid viib varem või hiljem totalitaarse riigikorrani, kus ebaõigluse all kannatavad kõik ja kus kellegi inimõigused ei ole kaitstud. Eestis oleks see sama kui nõukogude võimu tagasitulek. Seetõttu tuleb igal võimalikul viisil oma meelt avaldada ja välja näidata, et me ei taha sellist tulevikku,” kirjutab Käsper.

Ebaõigluse all peab Käsper silmas ikkagi jätkuvalt seda, kui geipaar ei saa riiki, kus samasooliste abieluks pole seadust, siseneda abielupaarina. Veel kord – see ei ole inimõigus. Nõukogude võimu aga on Käsper juba ise sisse toonud, üles turgutades ühiskonda, kus on ainult “õige” ja “vale” mõtlemine.

Aga mis on kõige jõhkram kogu Käsperi paskvilli puhul, on järgnev lõik: “Mounk soovitab liikuda mitmerahvuselise demokraatia suunas, kus ühelgi ühiskonna osal ei ole olulisi eeliseid. Sellisel juhul pole vahet, kas kuulud enamuse või vähemuse sekka: igaühe õigused ja huvid on mõlemal juhul kaitstud. See aitaks vähendada ka hirme seni domineerinud rahvuse vähemusse jäämise osas, sest sellega ei kaasneks võimu või eeliste loovutamist ega ohtu rahvuse säilimisele. Väljakutse on, et praegu veel ei eksisteeri ühtegi sellist riiki, kus üks etniline grupp teiste üle ei domineeriks.”

Siin läheb Käsperi loogika täielikku utoopiasse – võrdsustame enamuse ja vähemuse, ning kõigi huvid on kaitstud. Selline jaburus on lausa Darwini preemiat väärt – ühiskond, kus pole kellelgil eeliseid, on ju kommunism! Vähemuste võrdsustamine enamusega tähendab ju esimeste ülemvõimu – võrdsustage vegan ja lihasööja ning varsti on lihasööjad risti löödud, sest veganlus põhineb liha söömise vastustamisel. Pange kõrvuti traditsioonide järgi elav moslem, kellel “on õigus oma elulaadile”, ja euroopalikele vabadustele rõhuv naisõiguslane, ning varsti on feminist vägistatud! See lihtsalt on nii, mida ideoloogilised lillelapsed ka ei arvaks!

Täiesti haige on Käsperi arutelu selle üle, et rahvuse hirme vähemusse jäämise üle aitaks vähendada nende seadmine ühele pulgale kõigi teistega. See mees pole ilmselt kunagi käinud Ida-Virumaal, kus eesti keelt peaaegu ei kuulegi; ta pole käinud vene keelest kõlavatel Tallinna tänavatel ega Maxima poes – eestlased on oma kodumaa juba tõrjutuses, ja üks ajupestud marksist näeb väljapääsu selles, et võrdsustada nad oma kodumaal üha kosuva venekeelse keskkonnaga! See neelaks meid täielikult!

Ehk siis on “inimõiguslane” Käsper üle korranud Verhofstadti põhimõtted – ei rahvusriikidele, ei õigustele oma ajaloolises kodus; igal pool, kus kohvri maha paned, oled kohe peremees! Siinkohal toobki Käsper tagasi NLiidu motiivi: мой адрес не дом и не улица, мой адрес Советский Союз!

Selline mõttetus paneb ühe menufilmi tegelase moodi küsima: “Kuule mees, kas sa oled sündinud loll või!” Vastus oleks siiski: “Ei, ma olen saanud marksistliku kasvatuse!” Ja siit ka lõppjäreldus: kui inimõiguste keskus soovib tõsiselt kaasata inimesed võitlusesse inimeste õiguse eest elule, täiskõhule, peavarjule ja vägivallatusele, siis kõrvaldage endi eestotsast kõik ideoloogiatöötajad – muidu jääbki inimõiguslus neomarksistide kaikaks teiste materdamisel!

Allikas: ERR