Juba enne Teist maailmasõda oli Nõukogude Liit (NL) oma ja Ukraina inimesi suurel hulgal hävitanud, kuid seda ei peetud maailma ühiskonnas inimsusevastasteks tegudeks. Toona sellest palju ei räägitudki ning NL-dust sai peagi Ameerika Ühendriikide ja Inglismaa usaldatud liitlane.
Alles pärast seda kui Natsi Saksamaa oli väga jõhkral viisil inimsusevastaselt väga palju juute hävitanud ning oma valduste laiendamise sõja kaotanud, jõuti arusaamisele et maailmas on vaja kehtestada inimõigused. Detsembris 1948 Ühendatud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), sh ka NL, võttis vastu Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, milles määratud „õigused ja vabadused leiaksid üldist ja efektiivset tunnustamist ja täitmist nii organisatsiooni liikmeiks kui ka nende jurisdiktsiooni all olevate territooriumide rahvaste poolt.”
Ülddeklaratsiooni sätted kinnitavad: „Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim.”(Artikkel 1); „Igal inimesel peavad olema kõik käesoleva deklaratsiooniga välja kuulutatud õigused ja vabadused, olenemata rassist, nahavärvusest, soost, usulisest, poliitilisest või muudest veendumustest, rahvuslikust või sotsiaalsest päritolust, varanduslikust, seisuslikust või muust seisundist.”(Artikkel 2); „Kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ja neil on ilma igasuguse vahetegemiseta õigus seaduse võrdsele kaitsele. Kõigil inimestel on õigus olla võrdselt kaitstud ükskõik missuguse diskrimineerimise eest, mis on vastuolus käesoleva deklaratsiooniga, ja sellisele diskrimineerimisele kihutamise eest.” (Artikkel 7); „Täisealiseks saanud meestel ja naistel on õigus ilma igasuguste kitsendusteta rassi, rahvuse või usu põhjal abielluda ja perekonda asutada. Neil on võrdsed õigused abiellu astumise suhtes, abielus olemise ja abielu lahutamise ajal; Abielu võib sõlmida vaid mõlema abielluva poole vabatahtlikul ja täielikul nõusolekul. Perekond on ühiskonna loomulik ja põhiline rakuke ning tal on õigus ühiskonna ja riigi kaitsele.” Artikkel 16).
Eestis polnud okupatsioonieelsel ajal inimeste õiguste rikkumisi. Ülal osundatud inimeste õigused olid siis iseenesest mõistetavad ilma ühiskondlike ja/või riiklike käskude ja keeldudeta. Et vähemused võiksid ühiskonda oma erinevustega rikastada, seda vist ei osanud toona kõige edumeelsemadki arvata. Ent Eesti 1992 aasta põhiseadus sätestab juba terve rida „kõigi ja igaühe õigusi.” Need kehtivad nii enamuses olevate elanike kui ka nende kohta, keda on elanike hulgas vähe, väga väge või üldse mitte. Ka eelmistes põhiseadustes oli sätteid, mis riigi ja rahva ühismeelel inimeste õigusi määrasid. Nüüdki poleks Eestil vaja põhiseadust täiendavaid seadusi inimeste õiguste kaitsmiseks, kuid edumeelse Euroopa Liidu (EL) liikmesriigina peab Eesti inimõigusi esmatähtsaks pidama – loomulikult neid, mis määratud parandatud ja täiendatud Inimõiguste Ülddeklaratsioonis. Lihtrahva arvates piisab kui riik enamuse elu-olu paremaks muutmisele keskenduks. Ning kui siiski peakski keegi põhiseaduses olevaid kõigi ja igaühe õigusi rikkuma, on alati võimalik, nii nagu teistegi kuritegude puhul, olemasolevate korrakaitse ametite poole pöörduda. Võib-olla aastas kord tekkiva probleemi lahendamiseks pole küll vaja inimõiguste kaitsmise mittetulundusühinguid – eriti kui need kas või ainult osaliselt on riigi poolt rahastatud.
Nii Eestis kui teistes Euroopa riikides on Inimõiguste Järelevalve (Human Rights Watch, eesti keeles edaspidi IÕJ) viimastel aastatel pidanud suhtumist homodesse justkui kõige tähtsamaks inimõiguste rakendamise ülesandeks. IÕJ võib Eesti suhtes osaliselt isegi rahul olla: ÜRO-le esitatud aruannete kohaselt ei ole homosid siin diskrimineeritud (s.t neid pole keelatud koos elada ja nende tööle võtmisi pole takistatud), riigivõim on vaid keeldunud samasooliste kooselamisi abieludeks ja osalisi abikaasadeks nimetamast – ja selle eksituse kõrvaldamist on Eesti inimõiguslased õigustatuks pidanud. Lihtrahva arvates on aga täiesti õigustamata lubada homodel elada oma soodumuste ja veendumuste kohaselt ja samaaegselt olla ühiskonnas tunnustatud ametlikult abielus olijatena. Seda homode topelt staatust ühiskonnas ei toeta ka ei Inimõiguste algne Ülddeklaratsioon ega Eesti Vabariigi põhiseadus. President Ilvese poolt kiiruga heaks kiidetud Kooseluseadus on absoluutselt põhiseaduse §27 vastane tegu. Hämmastama panevalt pole õiguskantsler, Riigi Prokuratuur ja Kaitsepolitsei amet märganud et põhiseaduse vastane Kooseluseadus on lausa riigireetlik.
IÕJ aruande kohaselt on Eesti rikkunud inimõigusi ka sellega et: „1,3 miljonilisest elanikkonnast on 6,1 protsenti kodakondsuseta; Kodakondsusetus mõjutab ebaproportsionaalselt venelasi, kes jäid oma kodakondsusest ilma pärast seda kui Eesti kuulutas end iseseisvaks Nõukogude Liidust aastal 1991 ning kehtestas poliitika, mis jättis enamus mitte eestlasi ilma kodakondsuseta; Kodakondsuseta isikutel on endiselt märkimisväärseid takistusi täiuslikule tööhõivele ning neil on keelatud täita teatuid ametiposte seal hulgas kohtunikud, politseinikud ja prokurörid; Riigivõim jättis vastuvõtmata Kooseluseaduse rakendussätted, mis on vajalikud samasoolistele paaridele abiellumise õiguse andmiseks.”
EL ja seal ametis olevad Eesti esindajad ning Eesti riigivõim on IÕJ aruandes toodud Eesti süüdistamised vaikivalt heaks kiitnud. Enamus eestlastel on ülimalt raske uskuda et kõik meie poolt ametitesse valitud justkui pole kuulnudki et Eestil on olnud õigus NL õigusjärglaselt nõuda okupatsiooni kahjude heastamist, et see nõue on tänaseni esitamata jäetud ning et seda pole ilmselt mitte ükski võimul olija ega võimu toetav uuriv ajakirjanik riigireetmiseks pidanud. Okupatsiooni olematuks vaikimine on minu hinnangul nii suur eestlaste vastane inimõiguste rikkumine et pean vajalikuks korrata varem kirjutatud arvamusloos esitatud väiteid et: okupatsioon kestis peaaegu pool sajandit ning sellega hävitati Eesti põllumajandus ja väga aktiivne kogu riiki hõlmav maaelu; toimus sihikindel venestamine; suurenes perevägivald, joomine, riigivara varastamine; kadus sõna- ja reisimise vabadus; majanduselus toimus tugev taandareng; Siberisse küüditati nälgima ja surema mitukümmend tuhat süütut inimest – mehed ühte, nende naised ja lapsed teise ääretult ebainimlikku orjalaagrisse; hukati palju süütuid inimesi, sh kooliõpilasi, kes viisid lilli lõhutud Vabadussõja ausammaste asemetele; reostati loodust ja muudeti paljude eestlase hinge.
ÜRO ja EL on IÕJ aruandes kirjutatut vaikivalt heaks kiites kinnistanud et nende hinnangul Eesti Vabariik, koos ENSV-s elanud teiste Nõukogude Liidu kodanike ning ENSV maa-alaga, on Nõukogude Liidust aastal 1991 lahkunud liiduvabariik. Eesti riigivõim pole ÜRO ja EL-u hinnangut tagasi lükanud ning sellega andnud ÜRO-le ja EL-le õiguse mitte hakata menetlema Eestile ja eestlastele osaks saanud NL-u sõja kuritegusid, inimsusevastaseid kuritegusid, genotsiidi ja teisi räigeid inimõiguste rikkumisi. Tõenäosus on piisavalt suur, et kui eestlaste ja siinsete Venemaa patriootide vahel peaks mingi tõsisem tüli tekkima, siis EL, vähemuses olijate inimõiguste kaitsjana, palub Vene Föderatsiooni saata siia oma rahuvalvajate üksused eestlasi vaos hoidma.
IÕJ aruande teise osa puhul tuleb tõdeda et aruande koostaja ja heakskiitjad pole vaevunud tuvastada et Eesti ei saanud „end Nõukogude Liidust aastal 1991 iseseisvaks kuulutada.” Eesti ei olnud osa NL-dust – ei augustis 1991 ega enne seda. Veebruaris 1918 loodud Eesti oli olemas olnud de jure staatuses loomisest peale kuni iseseisvuse de facto taastamiseni augustis 1991. Kuni iseseisvuse taastamiseni elas vägivaldselt NL-u poolt loodud Nõukogude Eesti maa-alal mitu sada tuhat venekeelset NL-u kodanikku. Nende, NL-u poolt Eestisse genotsiidi nimel elama saadetud isikute „kodakondsust ei saanud Eesti ära võtta”, sest neil polnud seda mitte kunagi olnud. Rahvusvahelise konventsiooni kohaselt oleks NL või tema õigusjärglane pidanud Eestisse elama saadetud kodanikud koju tooma. Seda Venemaa ei teinud ning hea tahte avaldusena andis Eesti Vabariik neile alalise elamisloa ning võimaluse taotleda Eesti kodakondsust, kuigi mitte ükski Eestisse elama jäänud NL-u kodanikest ei ole tänaseni avaldanud kahetsust, et nad olid 47 aasta vältel okupeerija privileegidega saanud eestlaste loodud riigis elada ja eestlaste üle valitseda. Nii nagu teisteski demokraatlikes riikides tekivad ka Eestisse elamajäänud NL-u kodanikel eestlastega samad õigused alles pärast eesti keele oskuse omamist, kodakondsuse eksami sooritamist ja kodakondsuse saamist. IÕJ on tahtnud oma aruandega anda naiivsetele lääneriikide inimõiglastele võimaluse nõustuda tänase Venemaa väitega et NL pole Eestit okupeerinud. Inimõiguste ajastu moe kohaselt käitudes on meiegi inimõiguslased – justkui enesele märkamatult – nõustunud naiivsete lääneriiklaste taolised olla. See polegi vanemate eestlaste arvates imelik – president Ilves on ju „Eesti suureks rääkinud” ikkagi lääneriiklaste tõekspidamiste kohaselt.
Harri Kivilo
FOTO: AP/Scanpix