Integratsioon Pagulasabi moodi: võõrahirmu hajutama tuleb saata vägivaldne naisepõletaja

Eesti pagulaspoliitika ei väsi üllatamast — MTÜ Eesti Pagulasabi teostab lõimumist šokiteraapia kaudu, saates eestlastele võõrast kultuuri tutvustama kuritegeliku taustaga tegelase.

Ajaleht “Sakala” kirjutab sellest, kuidas Viljandi kultuuriakadeemias toimunud üritusele toodi araabia kultuuri tutvustama süürlane, kelleks osutus abikaasa vägistamises, kehalises väärkohtlemises ja tapmisega ähvardamises süüdi mõistetud Samer Khatebi.  2016. aasta 12. novembril ähvardas Khateb tüli käigus abikaasa põlema panna, olles enne naise käed kinni sidunud ja valanud talle peale süttivat vedelikku. Mullu 25. mail mõisteti ta nendes kuritegudes süüdi.

Iroonilisel kombel on ürituse “Saame tuttavaks” reklaamlauseks “Hirmul on suured silmad”, kirjutab Viljandimaa leht.

Üritustesarja “Saame tuttavaks” korraldava mittetulundusühingu Eesti Pagulasabi projektijuhi Polina Polyakoffi selgitused “Sakalale” on ehtsaimal kombel vasakliberaalsed: inimestele tuleb anda uus võimalus ja üritusele tulijad ei pea tema tausta teadma. Projektijuhi arvates ei tekita süüdimõistetu kaasamine mingeid eetilisi küsimusi.

Siit jääb kõlama tõsine küsimus: kas integratsiooniprotsessis, mille raskemaimaks momendiks peetakse sisserändajate ja kohalike inimeste lähendamist, peab hirmusid hajutama võõras, vägivaldse taustaga immigrant, kellelt võib ka kõige julgem inimene eeldada mingeid ootamatuid  reaktsioone? Tõepoolest — kui mees oli valmis tapma oma naist, siis mis alust on teda usaldada neil noortel eestlannadel, keda võib väljaande pildil süürlasega kätest kinni hoidmas näha?

Selle loo esilekerkimisel võib küll eeldada, et läbi siseministeeriumi rahastatav Eesti Pagulasabi tegi lõimumisprotsessile karuteene ja järgmisel “Saame tuttavaks” üritusel tekib mõte: kas see noaga osavalt käsitööd tegev araablane pole mitte käteosavust kellegi kõril harjutanud? Integratsiooni peaks saama siiski korraldada nii, et selle peategelased poleks taustaga, mis paneb karjuma: hoidke sellised tegelased meist tuhandete kilomeetrite kaugusel!

Ja lõpetuseks üks looalune kommentaar: “Miks teda kodumaale tagasi ei saadetud? Kui see, kes ka reaalselt naise põlema pani, välja tuleb, saadame ta kultuuriministeeriumi kultuuride mitmekesisuse osakonda tööle?”