12.11.2020
Isa(kesk)maa kontor
“Kunagi eksisteeris selline sõna – pommuudis – mis seisis millegi ootamatu, suure ja mõjuka sündmuse ees. Täna elame aga ajastul, mil parafraseerides roosalillat vokabulaari – see sõna (pommuudis) on ammuseks visatud ajaloo prügikasti. Sel lihtsal põhjusel, et objektiivne uudis kui selline on kogu peavoolumeedias üksteise ületrumpamise tõttu devalveerunud ning välja surnud.
Kuid aeg-ajalt ikka üllatatakse. Tänases „Eesti Päevalehes“ „lõhkab Isamaa (parempoolsed) esindaja Kaido Kukk isevalmistatud lõhkekeha“ – väites, et rahvaküsitluse muutmine normaalsuseks on ohtlik tee, mis tingib veelgi suurema lõhestatuse ühiskonnas. Kõlab nagu Georg Orwelli romaanist “1984” tuntud uuskeel, kus vaba on paha ja ori on hea.
Ilmselt on härra Kukk veel liiga noor või ei oska näha ajaloolist perspektiivi, kuid ausalt öeldes on idee panna ühiskonnas esilekerkivad ning rahvale olulised debatiteemad – riigikeel, kodakondsus, migratsioon, pensioniiga jne. – rahvahääletlusele taasiseseisvunud Eesti Vabariigi post-sovjetlikus ca 30-aastases ajaloos ainuke reaalne meede suurema demokratiseerumise suunas ning rahva aktiivseks kaasamiseks seadusloome protsessi.
Kui palju on meil taasiseseisvumise ajast alates olnud mugavalt vegeteerivaid koalitsioonivalitsusi, kelle võimuloleku ajal sisuliselt riik oma kohustust kodanike ees tõsiselt ei võta? Kus prioriteedid on oma positsioonide kindlustamine, kaadrimanööverdused, komprasõjad vastaste või partneritega, ärmatamine ja ämmatamine? Rahvahääletuse aktiivne kasutamine võib pikka aega püsinud „pähe laskmise“ kurssi või siis tõesti suutmatust riiki juhtida, muuta.
Andmaks eri osapooltele võimaluse selles protsessis osaleda, nt. seletada miks homoabielu on siis nii vajalik või miks peaksime eelistama mehe ja naise-vahelise abielu põhiseaduslikku kaitset; kas topeltkodakondsus on meie riigi püsimist soosiv/mitte soosiv; pensioniea pikendamine jne., on ju parim viis omavahel need „ületamatud lõhed“ sõnadega selgeks poksida.
Siin saadakse lahti vimmast ja pärssivast energiast, mis kogunenud väljundi puudumise tõttu ning rahva otsus annab samuti kindla signaali seadusetegijatele, milliseid tegusid oodatakse. Kõlab nagu kuskilt politoloogia töövihikust puksitud paragrahv, aga selline moodus olekski kaasajal ju kõige lähedasem Antiik-Kreeka linnaplatsil sündinud demokraatiale.
Minus kui kodanikus tekib seoses härra Kuke poolt kirutatud artikliga paar küsimust. Miks ja kellele on kasulik, et selge rahva kaasamise asemel jätkuks Eestis viimastel kümnenditel etableerunud hämar „tagatubade poliitika“ (st. rahvas vaatab pealt, kirub ning kuidagi reaalselt protsesse mõjutada ei saa)? Ilmselt tunneb end ohustatuna sama (opositsiooni-)seltskond, kes oli end mugavasti sisse seadnud, harjunud kauplema meetodil a la homoabieluseadus sulle, pangarahapesu mulle, kuid kes sisuliselt ei vaevunudki riiki juhtima (loe: oma kodanikke teeninud, nende heaolu, turvatunnet kasvatanud, neile paremaid võimalusi loonud jne.). Ja nüüd on kisa lahti, et „mehe ja naise-vahelise abielu põhiseaduslik kaitse pole teema!“ vaid nõutakse „tõsiseid tegusid“.
Võrdleme end aga ikka tugevamatega, siis on lootust, et ka meie endi demokraatia edasi areneb, inimesed oma kodumaa käekäigust hoolivad ning selles osaleda tahavad. Šveits on hea näide – kui mingit teemat, selle reguleerimist peetakse oluliseks ning selle tarbeks on kogutud piisav hulk allkirju, saab hääletada – millegi poolt, mingi seaduse muutmiseks jne. Ja see mudel töötab eri tasanditel väga hästi. Ja siin on inimesest saanud kodanik, kes on aktiivne ja kes ka vastutab. Seda ei saa ju lugeda „ohtlikule teele minemiseks“ ega pahaks panna.
Mailis Tulva
Arvamuse aluseks on EPL-i artikkel “Kaido Kukk: kas soovime tulevikus kampaaniaid riigikeele, kodakondsuse või muude lõhestavate teemade üle?”