Eestis muudavad palju “sõjakorrespondendid” iseennast naerualuseks, eriti need, kes on juba kolm sõja-aastat Ukrainast edastanud sõnumeid, mida me kõik tahame kuulda, mitte seda, millises suunas asjad tegelikult arenevad.
Rainer Saks kirjutab oma “sõjaraportis”: “USA juhid ei taipa, et nende põhimõttelage käitumine jätab nad lõpuks üksi, ega seda, mis on selle tagajärjed”.
Kõigepealt Saksale teadmiseks: USA ei ole Eesti, vaid on maailma võimsaim riik ja ka üksi olles reguleerib ta praktiliselt kogu maailma arenguid – mitte ei jää teistest hüljatuna nurka konutama, nagu Saksa sõnaseadest võib välja lugeda. Teiseks: Trump tahabki eemalduda mõnestki kohustusest, sealhulgas Euroopa kaitsmisest.
Kuidas USA üksi jääb? Euroopa Liit, keda Saks ilmselt “üksijätjana” näeb, ei ole mingi maailmanaba, väljaspool teda on veel mitu suurjõudu, nagu Venemaa, Hiina, Araabia maailm, BRICS – kõigi nendega alles tuleb USA-l mõjuvõimu jaotamine.
24. veebruaril kogunes rida lääneriikide, ennekõike Euroopa Liidu liikmesriikide liidreid Kiievisse, kuid sugugi mitte kõik Euroopa riigijuhid polnud seal kohal, mis näitab lahkhelisid ka Euroopas. “Lisaks Eesti peaministrile viibivad Kiievis Soome, Läti, Leedu riigipead, Kanada, Taani, Islandi, Norra, Rootsi, Hispaania valitsusjuhid ning Euroopa Liidu poolt Ülemkogu eesistuja Antonio Costa ja Komisjoni president Ursula von der Leyen,” kirjutas BNS.
“Ukraina parlament Verhovna Rada lükkas täna tagasi Zelenski volituste pikendamise. Eelnõu kandis nime “Demokraatia toetamisest Ukrainas Venemaa agressiooni tingimustes”. Ülemraadas on 450 saadikut ehk eelnõu läbiminekuks olnuks vaja vähemalt 226 pooltkäält, saadi aga 218. Eelnõu läbikukkumine oli eriti piinlik veel seetõttu, et fiasko toimus EU komisjoni liikmete ja paljude riigipeade juuresolekul,” vahendab Urmas Reitelmann Kiievis toimunut.
Kogu see toimuva üheülbaliselt kajastamine heidab varju nii meie peavoolumeediale kui ka ekspertidele, kes räägivad ideoloogiliselt “õiget juttu”, kuid kellest reaalne elu kauge kaarega mööda käib. Tegelikud lepped sünnivad kusagil kindlates kohtades, retoorilised jutud sellest, kas Trump nimetas Zelenskit diktaatoriks või kas USA röövib Ukrainalt muldmetallid, on sõnavaht, tegelikud teod toimuvad varjus.
Lihtsalt naljakas on jälgida “eksperte”, kes edaspidi peavad lootma, et nende varasemaid “ennustusi” enam ei mäletata, sest need ei läinud täppi. Nii väga tahaks lugeda tõeliselt objektiivseid lugusid, mis kisuks katte tegelikult toimuvalt – aga Eesti peavooluajakirjandus pole objektiivsuseks enam võimeline, rauad on suus.
Just Eesti peaks muretsema, et võib üksi jääda, sest “tänu” võimuerakondade sõgedale vihale Trumpi-Ameerika vastu võib meie maa ühe liitlaseta jääda, Euroopa riigid aga pole võimelised sõja korral meid tõhusalt aitama. Michal aga loovutas taas meie mürske, kuigi Vene väed on taas idapiiri taga baasid täitnud.
USA poliitika pole kuidagi “põhimõttelage”, vaid tundub vägagi põhimõtetest kantud olevat.
Uued Uudised