Isiklik

Mul oli täna hommikul ärgates imelik tunne. Nagu keegi oleks mind vaikselt hüüdnud, aga samas võisid lihtsalt head tänavanaabrid omavahel tasakesi rääkida.

Näen väga tihti oma vanemaid unes. Et sain teada, et ema on kusagil ikka olemas, kusagil üksinda kõledas toas kauges linnas, et ta sai haigusest imekombel jagu ja ma pean teda üles otsima. Ja ekslen võõrastel tänavatel, mööda lähevad täiesti ükskõiksed inimesed, kes ei taha mulle vastata ja teed näidata. Mu tee viib kusagile maa-alustesse labürintidesse, ma eksin ära, ma ei jõua rongijaama, kust saaksin sõita koju Eestisse… Ma näen enda all orgu, kus liivaste kallaste vahel voolab suur jõgi. Ma üritan ronida mööda järsakut üles… ja siis me juba kõnnime isaga läbi pimeda Tallinna, Laagna kanalis voolab vesi, see on paate täis, ja igatsus on selline, et ma nutan ja karjun, ja mind äratatakse üles, sest ma tõesti karjun…

Kui tihti olen ma mõelnud sellele, kui palju eluaastaid on kulunud igasugustele mõttetutele asjadele, võõrastele ükskõiksetele inimestele, tööle, millega ma ei saanud mitte midagi muuta ei paremuse poole ega oma ideaalidele lähedasemaks. Aga oleksin ju võinud olla kõik need raisatud tunnid, päevad ja aastad ema ja isaga, kes olid nii lõputult kallid, põnevad, targad ja armastavad inimesed. Kuid nagu armastas korrata ema, „что имеем – не храним, потерявши плачем.“

Aga kõigil on olemas ju omaenda vanemad ja lapsed, oma õnnelikud hetked ja hirmud, oma kaotatud aeg ja olematusse sammunud inimesed, oma pikad ja hämarad unenägude labürindid. See on isiklik, see on omadele. Ma ei peaks sellest siin kirjutama. Samas paneb see võib-olla kedagi rohkem märkama kõige olulisemaid inimesi, kes on hetkel veel sinu kõrval, aga sul on pakilisemaid asju…

Mu isa, eesti filosoof Mihhail Makarov oleks täna, 15. juunil 2022. aastal saanud 100. Ja olekski saanud, kui poleks nii põikpäine, nagu mõni kuulsa eesti jonni säilitaja läbi aegade, ehk eestlane. Ta lahkus kaks ja pool aastat tagasi, sest ikka tahtis olla iseseisev ja elada omaette. Seepärast ei olnudki meid õigel hetkel tema kõrval.

Aga nagu siis ei pälvinud tema surm mitte mingit tähelepanu, nii ka tema tänane juubel ei paku ühiskondlikku huvi. Võib-olla ka sellepärast, et ka surnud vanemad vastutavad oma elava lapse eest. Ja ma ei kavatsegi täna meelde tuletada, kes mu isa oli ja mida ta tegi. Ühiskond ise valib, keda mäletada ja keda mitte. Sagedamini küll valitakse ühiskonna eest.

Läbi elu on mind saatnud nende rohkete inimeste tähelepanu, kes on mu isa juures õppinud või temaga koos töötanud. Ma lugesin lehtedes, kuidas teda meenutasid hea sõnaga Tunne Kelam ja Edgar Savisaar. Kui olin nolk-nooremteadur, aitasid mind tema õpilased nii laboris kui merel. Ja nii igal pool, kus ma ka ei töötaks. Alati küsisid, et ega ma pole juhuslikult seotud professor Mihhail Makaroviga, kas ma pole Aleksandra Gorjatšjova poeg?

Ja meenutasid, naeratasid, aitasid. Vahel lugesin lehtedes tema teemalisi anekdoote. Viimase rääkis mulle nädalapäevad tagasi hea Igor Gräzin. Aga ta rääkis ka muust, teaduslikest töödest ja tähendusest.

Isalt ja emalt sain ma oma tõekspidamised, oma aukoodeksi, looduse- ja inimesearmastuse. Nad kasvatasid mind haritud, terve ja loomingulise inimesena. Isalt pärisin ka eesti kodakondsuse. Aga kõige kallim, mida ma nendelt õppisin, oli armastus. Armastus naise, lapse ja kodu vastu. Eesti vastu.

Ma olen tänulik kõikidele minu isa sõpradele, kes on mulle temast rääkinud ja kes võib-olla meenutavad teda täna hea sõnaga.

Kui ta tuli laste ja ema palvel Eestisse tagasi pärast kolmekümneaastast äraolekut, loobus ta Venemaa passist. Kui ta sõitis siia, ütles ta mulle: „Ma ei igatse taga Eestit. Aga ma igatsen taga eestlasi.“

Mul on olemas kõik tema raamatud ja ükskord ma loen need põhjalikult läbi. Iga päev on nii kiire, nagu oli kiire kõik viimased 50 aastat, aga ükskord istun maha ja hakkan lugema.

Aga ma juba aastaid luban endale, et sorteerin kõik kastides olevad fotod. Isegi võtame need kastid kappide pealt maha, aga siis jälle tuleb midagi vahele.

Déjà vu.

Kõik kordub, kuni katkeb ring ja meid ei ole enam siin…

Aitäh sõpradele Uutest Uudistest võimaluse eest rääkida täna isiklikust.

Ivan Makarov