Islami fundamentalismist, mis välistab selle religiooni sobivuse Euroopasse

Majandusõppejõud Alver Aria vaatleb islami tunnuseid, mis reaalses elus ei võimalda tõsiusklikke moslemeid mingilgi viisil euroopalikku kultuuriruumi lõimida.

“Võõramaalaste Eestisse tuleku diskussioonis on olulisemaid punkte moslemite võime muutuda.  Jutt on sotsiaalsest nähtusest, mida iseloomustab kohandumine ja mida poliitikud peavad immigratsiooni võtmeküsimuseks. Eriline tähelepanu on islami fundamentalismil. Islami fundamentalismi iseloomustavad järgmised tunnused.

Esiteks – fundamentalistid (nagu ka kristlikud fundamentalistid) on religiooni marginaliseerimise vastu. Marginaliseerimise vastane hoiak tähendab, et religioonitõde peaks olema tähtsamal kohal ja selleks tõeks peaks olema islami nägemus. Eestis on seisukoht, et igal indiviidil on õigus oma tõele, kui see ei tekita vägivaldseid konflikte kaaskodanikega ning indiviidi religioosne tõde on suures osas seotud vastava kultuuriga ja geograafilise kohaga. See, mis on religioosselt tõene Afganistanis, ei pruugi olla õige Eestis.

Eestis tähendaks fundamentalistide käsitlus religiooni mõju laiendamist seni religioonivälistesse valdkondadesse – islami puhul kaubandusse, pangandusse jne.  Islam on terviklik õpetus, mis reguleerib indiviidi metafüüsilist-rituaalset lähenemist maailmale, kui ka igapäevaelu  ning terviku lõhkumine mistahes aspektis on jumalateotus.

Käesoleva arvamuse autor teostas aastaid tagasi uuringu, kus küsis üliõpilastelt – kas need küsiksid mingi isikliku tsiviilõigusliku lepingu sõlmimisel vaimulikult nõu. Kõik vastanud (ka usklikud) olid seisukohal, et vaimulik on viimane, kellelt õigus- või majandusnõu küsida. Selleks on ikkagi vastava ala spetsialistid.

Islami ühiskonnas on mulla ka õigusekspert, sest Koraan sisaldab hulgaliselt ka tänapäeval kehtivaid kauplemiseeskirju. Islami maades on olemas spetsiaalsed nõukogud, kes ütlevad ettevõtjale, kas kavandatav tehing on islamiga kooskõlas ja selline nõuanne seisab kõrgemal majanduslikest kaalutlustest.

Teiseks – fundamentalistid jaotavad maailma kaheks osaks – valguse (headuse) riigiks ja pimeduse (kurjuse) riigiks. Moslemitel on üheks osaks Islami Maja (Dar al-Islam) ja Sõjamaja (Dar al-Harb). Islami Majas kehtivad islami reeglid, moslemid tunnevad end vabalt ja mitte-moslemid elavad seal moslemite kaitse all. Sõjamaja on mitte-moslemite  (harbis) võimu alla ja see saab olla ainult ajutine. Eesti on islami fundamentaalse ideoloogia kohaselt Sõjamajas, mis tulevikus igal juhul muutub Islami Majaks.  Seda teoloogilist kontseptsiooni pole keegi ümber lükanud, sest tuleb Koraanist. Koraani ei saa aga surelik ümber lükata. Kas me oleme nõus maailma sellise jaotamisega?

Kolmandaks – fundamentalistid käsitlevad ühiskonnas toimuvat ainult religiooni mõõdupuu alusel. Uuendused jagatakse kaheks – religioosseks ja ilmalikuks uuenduseks. Religioosne uuendus on kategooriliselt keelatud. Nii nagu prohvet Muhamed sätestas ja tema kaasvõitlejad võtsid islami kasutusele – nii oli, on ja jääb. Ilmalikud muudatused jagunevad kaheks – head islami propageerimiseks ja halvad, kus juurutatakse islamiga keelatut.

Näiteks teadusuuringud, kus jõutakse samale järeldusele nagu Koraanis, on head. Need ilmalikud uuringud, mis on vastuolus islamiga või kasutavad komponente, mis islamiga keelatud, on halvad.  Valdkondade hindamise aluseks pole progress või kasu ühiskonnale tervikuna, vaid kasu islamile. Interneti arengusse suhtuvad fundamentalistid üldiselt positiivselt, sest see võimaldab edastada sotsiaalmeedias islami sõnumit. Eesti tingimustes saame küsida – kas tahetakse võtta toimingute  aluseks vastavust islamile kui mõõdupuud?

Majandusuuringutes on näidatud seost islami kui religiooni ja riikide mahajäämuse vahel. Muidugi tuleb eristada siin naftariike, kus nafta purskab maa seest välja ja töid teostavad välismaa spetsialistid. Mahajäämust mõjutavad islami panganduse ja kaubandusõiguse eripärad, hariduse iseloom, tööjõu piirangud (naiste osas).

Hariduse osas on öeldud, et kuna päevas on 24 tundi, siis alg- kesk- ja ülikooli õppekavasse religioossete ainete lülitamine piirab võimalusi tegeleda reaalainetega. Ramadaan ja palvevaheajad mõjutavad töö organiseerimist ja –viljakust. Me näeme fundamentaalsete moslemite puhul soovi nautida Lääne rikkust, kuid säilitada endist religioosset elulaadi. Kahjuks on rikkus ja elulaad omavahel seotud.

Neljandaks – vanamoeline suhtumine naistesse. Islami perekonnaõigust nimetatakse al-akhwal al-syakhsyiyyah. Ta on püsinud samasugusena ligi tuhat aastat, kuigi maailm on muutunud. Islami järgi naised on meeste poolt kontrollitud ja peavad ideaalis piirduma kodusfääriga. Kui me islami tõekspidamiste järgi eemaldaksime naised ühiskonna majandusest ning ei annaks neile haridust, siis elaksime me Eestis samasuguses vaesuses nagu enamikus islamiriikides.

Oleks vajalik võõramaalaste vastuvõtmisel kohanemisvõimekuse hindamisel küsida saabujalt ka tema religioossete vaadete sisu kohta. Kui moslem kinnitab, et mošee peaks olema ühiskondliku elu keskpunkt, vaimulik määrab ära tehingu sobivuse, Lääne elulaad on kurjuse allikas, igasugune tegevus kõikide indiviidide poolt peaks vastama islamile, naised peaksid olema köögis ja magamistoas ja mitte-moslemid peaks alluma moslemitele – kas meil ikka õnnestub neid vaateid muuta? Ja kui palju selline veenmistöö maksma läheb? Ja millises vormis – kas islamivastase propagandana, aga meil on ju usuvabadus?”