27.06.2016
TOPSHOT-GREECE-EUROPE-MIGRANTS-PROTEST
„Issi, ma ei saa aru.“
„Milles küsimus, kallis?“
„Issi, mäletad sa rääkisid mulle vanaemast ja vanaisast ja kuidas nad olid pagulased teise maailmasõja ajal?“
„Jah.“
„Ja kuidas nad sõnas otseses mõttes pidid jooksma oma elu eest?“
„Jah.“
„Ja kuidas nad põgenesid Saksamaale ja pidid elama pagulaste laagrites?“
„Jah.“
„Ja pärast sõja lõppu pidid nad ikka elama ÜRO pagulaslaagrites?“
„Jah.“
„Ja nad pidid seal elama mitu aastat, enne kui neil oli võimalik minna ühte teise riiki elama, sest nad ei saanud tagasi minna oma kodumaale?“
„Jah, see on kõik õige, kallis. Millest sa aru ei saa?“
„Siis pagulased ei elanud hotellides, eks, issi?“
„Ei, muidugi mitte.“
„Miks mitte, issi? Kas laagrid olid nii mugavad, et nad ei tahtnud elada hotellides?“
„Ei, laagrid ei olnud sugugi mugavad, aga see oli parim, mida oli võimalik neile pakkuda, arvestades olukorda.“
„Aga kas pagulased ei nurisenud? Ei nõudnud paremaid elamistingimusi?“
„Kallis, neil ei olnud mingit õigust ega alust pretentsioonide esitamiseks. Neil oli hea meel, et neil oli üldse kuskil elada ja saada süüa niipalju, et nad nälga ei sureks.“
„Kas neile anti palju head toitu? Ja palju liha ja puuvilju ja magustoitu ja kõike muud?“
„Oh ei, kallis. Kui läks hästi, said nad mingit vedelat suppi ja leiba. Oli luksus, kui nad vahel said midagi enamat.“
„Miks nad lihtsalt ei visanud ära toitu, mis neile ei maitsenud? Ja miks nad ei nõudnud rohkem ja paremat toitu?“
„Noh, kallis, selline jutt on küll naeruväärne. Mitte keegi isegi ei mõtleks sellele, et nendes tingimustes toitu ära visata. Siis nad olekski nälga surnud. Nad sõid kõike, mis neile anti ja olid selle eest tänulikud.“
„Ja issi, sa pole mulle rääkinud, kas nad said minna baaridesse ja restoranidesse ja kohtadesse, kus oli head meelelahutust ?“
„Muidugi mitte, kallis, nad pidid jääma laagritesse.“
„Aga neil ei olnud seal meelelahutust, issi?“
„Noh, mitte täpselt nii. Nad tegid ise oma meelelahutust. Nad laulsid või tantsisid. Kui neil oli õnne, siis kellelgi oli lõõtspill. Aja möödudes nad asutasid isegi oma koolid, kuna neil oli lapsi, kes vajasid õpetamist ja pagulaste hulgas oli ka kooliõpetajaid.“
„Ja nad ei põletanud oma telke ja ühiselamuid sellepärast, et nad tahtsid elada hotellides?“
„Sa tead väga hästi, et nad ei teinud seda. Nad pidasid ennast üleval väga viisakalt ja hoidsid korda.“
„Kas internet oli siis nende jaoks piisavalt kiire?“
„Ei, kallis, neil polnud siis internetti, mobiiltelefone ega televisiooni. Paljudel polnud sellel ajal isegi raadiot.“
„Ja vanaema ja vanaisa ja kõik inimesed, kes olid nendega koos — kõiki neid nimetati pagulasteks, õigus?“
„See on õige, kallis.“
„Ja neile anti tegelikult ainult niipalju, et nad vaevalt suutsid elada, kuni nad lõpuks pääsesid tagasi koju või kuskile mujale, kui nad ei saanud koju tagasi minna, õigus?“
„Jah, kallis.“
„Ja nad ei nurisenud?“
„Ei, nad ei nurisenud.“
„Vaatamata sellele, et nende inimõigusi rikuti, kuna tingimused olid nii rasked?“
„Oh ei, kallis, me ei saa öelda, et nende inimõigusi rikuti. Neid aidati niipalju, kui oli võimalik ja nad said sellest aru ning oli tänulikud.“
„Aga issi, nüüd ma olen päris segaduses. Ma lihtsalt ei suuda aru saada….“
„Millest, kallis?“
„Kõik need inimesed, kes nüüd tulevad laevade ja paatidega Itaaliasse ja Kreekasse ja teistese kohtadesse… kõik need inimesed, kes tulevad Süüriast… kõiki neid kutsutakse pagulasteks, eks ole?“
„ Nojah, enamasti…“
„Aga issi, pärast seda nad lähevad mujale Euroopasse – Saksamaale ja Rootsi ja teistese kohtadesse. Ja mõnes kohas peavad nad pärast saabumist elama laagrites nagu pagulased teise maailmasõja ajal. Aga nad nõuavad paremaid majutustingimusi kui laagreid telkide ja kasarmutega. Ja kui nende nõudeid otsekohe ei rahuldata, siis nad põletavad maha oma ajutised elamispaigad, nii et valitsused oleks sunnitud neid majutama hotellidese. Ja valitsused ka panevad neid siis hotellidesse. Issi, kas nemad ei käitu nii, nagu vanaema ja vanaisa käitusid, kui nemad olid pagulased. Mulle tundub, et need praegused pagulased on väga teistsugused.“
„Nojah, kallis, ma arvan, et sul on tõesti siin point olemas. Aga inimesed ikka ju põgenevad sõja eest, kus nende elud võivad ohus olla.“
„Hea küll, issi, aga nad ei käitu kenasti ja viisakalt nende inimestega, kes üritavad neid aidata. Nad viskavad ära toitu, mis neile ei maitse. Nad nõuavad kiiremat internetti. Nad nõuavad isegi rohkem seksi. Mõned nendest pagulastest on pannud toime hirmsaid kuritegusid, võtnud inimeste päid maha, vägistanud naisi ja nõuavad isegi enamat kui kohalikud inimesed saavad endale lubada.“
„Nojah, vist küll….“
„Nii et kui nad ei ole samad, nagu pagulased olid enne, kas me ei peaks neid kuidagi teisiti nimetama, et inimesed saaksid aru, et tegemist ei ole päris pagulastega?“
„Võib-olla on sul õigus, kallis. Kuidas peaks neid nimetama?“
„Issi, sa ju õpetasid mulle, et inimesi, kes põletavad maha teiste inimeste maju ja vara nimetatake süütajateks ja et süütamine on raske kuritegu, õigus?“
„Jah.“
„Ja sa õpetasid mulle, et inimeste tapmine on mõrv ja neid nimetatakse mõrvariteks ja mõrvamine on raske kuritegu, õigus?“
„Jah.“
„Ja sa õpetasid mulle, et jõuga sundida naist vastu tahtmist seksima nimetatakse vägistamiseks ja see on raske kuritegu, õigus?“
„Jah.“
„Niisiis, issi, kas paljud nendest uutest pagulastest ei ole tegelikult kurjategijad?“
„Eeee….“
„Ja kas me ei peaks neid vastutusele võtma ja karistama? Või vähemalt tagasi saatma sinna, kust nad tulid?“
„Aga nad kõik ei ole ju kurjategijad.“
„Jah, issi, ma tean. Aga kuidas me saaksime neid üksteisest eristada enne, kui on liiga hilja?“
„See on väga raske küsimus. Võib-olla me peaksime sellest rääkima teine kord.“
„Issi, praegu ei ole veel liiga hilja, või on???“
Kaarel Jaak Roosaare