25.01.2019
Oma maal ülipopulaarne Matteo Salvini on Euroopa liidu poliitilise maastiku põlema pannud.
Rahvusvahelises poliitikas on hakanud silma jääma sõnasõda Itaalia ja Prantsusmaa vahel, mida kirjeldatakse kui kahe sõbra tülliminekut, kuid see varjab endas ka suuremaid vastuolusid.
Muidugi ongi kahe kamraadi teed lahku läinud. Itaalia keeras kinni oma maa kaudu toimunud inimkaubanduse ja massiimmigratsiooni ning teised suured Euroopa riigid peavad sellega nüüd rohkem tegelema, kasvõi vabaühenduste merele ulpima jäänud piraadilaevade asukate maaleaitamisel, sest säärsaapa sadamad on nende jaoks lukku pandud.
Prantsusmaa aga on president Macroni käe all globalismi teed läinud, riigipea soosib sisserännet ja föderaliseerumist, ning ta väitis Taani visiidi ajal, et prantslasi ja taanlasi polevat olemas, on vaid eurooplased. Mõistagi ajas see vihale nii võõrustajad, teised Euroopa rahvad kui kui ka prantslased, sest hoolimata suurest migrantide hulgast on vähemalt prantslased ja itaallased meeletult uhked oma rahvuse, keele ja kultuuri üle.
Euroopa Liidu kahe suurriigi, Prantsusmaa ja Saksamaa rikkus põhineb suuresti Lõuna-Euroopa nöörimisel. Nüüd on Itaalias võimule saanud valitsus, kes seda enam lubada ei taha ega nõustu ka Euroopa Liidu regulatsioonidega, mis on aastatega just Suurte Vendade kasuks tööle pandud. Ja mõistagi häirib kiiresti populaarsust kaotavat Macroni Itaalia Liiga juhi ja siseministri Matteo Salvini samavõrra kiiresti kasvav maine.
Esimene suurem kokkupõrge Prantsusmaa ja Itaalia vahel toimus siis, kui Itaalia liidrid avaldasid toetust naabrite “kollastele vestidele”. Seda ei saanud protestijate kallal jõudu kasutav, kuid samas üsnagi seotud kätega Pariis kuidagi aktsepteerida. Lumepall aga oli veerema läinud ja nüüd see aina kasvab.
Itaalia rõhub Prantsusmaa valupunktidele – nii süüdistas Salvini Pariisi Aafrika kolonialismi jätkamises ja sealsete riikide majanduste ahistamises enda kontrollitava CFA frangiga. Kuigi väidetakse, et see aitavat endisi Prantsuse kolooniaid kaubavahetuses kunagise emamaaga, ei saa üle ega ümber tõeasjast, et kogu Lääne-Aafrika rabeleb vaesuses ja veristes sisesõdades. Prantsusmaa ELi asjade minister Nathalie Loiseau sõnas küll, et keeldub Itaaliaga lolluste ütlemises võistlemast, kuid tegelikult pole neil lihtsalt midagi vastu öelda.
Möödunud aastal kirjutas populaarteaduslik ajakiri “Horisont” välja tõe Prantsusmaa rollist Barkhane piirkonna sõjas. Nimelt kaevandavad Prantsuse kompaniid Niigeris uraani ja see on kaevanduspiirkonna muutnud keskkonnakatastroofi alaks.
Seda maad aga asustab kõrberahvas tuareegid, kelle asuala ulatub kõikidesse naaberriikidesse, ka Malisse. Tuareegid on korraldanud vähemalt kolm suurt ülestõusu, mida Pariisi toetatavad ja pisukese uraanirahaga toidetavad mustanahaliste valitsused on veriselt maha surunud – see on ehtne koloniaalsõda. Islamistid ilmusid piirkonda alles 2012. aasta paiku, mil nad mujalt tõrjutuna nägid, et selles segases piirkonnas saab kanda kinnitada. Praegu sõjana äärmusislami vastu serveeritav sõda on endiselt genotsiid tuareegide vastu.
Aga naastes Itaalia-Prantsusmaa tüli juurde võib tõdeda, et sõbrad on tõesti eri teed läinud, ja kuna Väike Peeter nõuab nüüd Suurelt Peetrilt, et too sööks oma toidukotist ja jätaks tema oma rahule, pole leppimist niipea oodata. Võib-olla juhtub see isegi varsti, sest “kollastel vestidel” pole kavas oma uue väikese Napoleoniga enne lõpetada, kui too Püha Helena saarele pagendatud on.
Euroopa Liidule aga on see tüli veel üks nuga otse ribide vahele, mis võib viia kokkuvarisemiseni. Hiljuti toimus küll lähenemine Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, kuid kuna Aacheni dokumendi allakirjutajateks olid kaks loojuvat tähte, Merkel ja Macron, siis on ka lepe nende nägu. Seda enam, et ühendavaks teguriks nimetatakse Euroopa armeed, mille loomise on spetsialistid mõttetuks vaevaks tembeldanud. Uut lepet on nimetatud kahe kodumaal populaarsust kaotanud liidri sümboolseks žestiks, vahendab ERR.