30.09.2021
Suur osa Eesti politoloogidest lähtub endiselt sotsialismi ajal kätte õpitust. Pilt on illustratiivne.
“Taaskord leidis tõestust avalik saladus, et Eesti sotsiopolitoloogiline toiduahel üritab mõjutada riigis toimuvaid protsesse selle asemel, et neid erapooletult analüüsida ja kajastada.
Poliitikauurija Rein Toomla väidab EPL+ veergudel lausa pealkirjas: „EKRE peab peaministriparteiks tõusmiseks tublisti muutma oma juhtkonda, praegune ladvik on näidanud oma suutmatust“. See pealkiri on lõpetamata. Õige oleks „…on näidanud oma suutmatust varastada, valetada ja reeta“.
Kuid meile pakutakse sama mudelit, mida rakendati Isamaa lõhestamisel: kuna kogu EKRE-t poriga juba aastaid pilduv peavoolumeedia ei suutnud ikka veel meelestada valijaid konservatiivide vastu, üritatakse nüüd õõnestada arvestatavat eestimeelset jõudu seestpoolt. Jälle leitakse mõni endine prokuratuuritöötaja, kärutatakse Trooja hobusevankris erakonna koosolekule, jagatakse koosviibijatele vikerkaarevärvilisi preservatiive ja hakatakse võimu kukutama.
Kas EKRE juhtkond peaks olema Kaja Kallase nägu, kes on nii abitu oma valedes, et kohe hale teisest? Kas EKRE-t peaks juhtima keegi, kes on nagu kahe näoga Jüri Ratas, kellega ei läheks isegi seenele mitte, luurest rääkimata? Või provokatsioonierakonna Kristina Kallase taoline globalist, kes on sama avameelne eesti rahvuse ja riigi eitaja, nagu Yana Toomgi? Kas EKRE ridadest peaks sirguma mõni uppumatu profaani ja reaalse vaktsiinivastase (veerand miljonit hävitatud vaktsiini) Tanel Kiige moodi jultumuse kehastus? Kas härra Toomla tõsimeeli arvab, et oma erakondades ennenägematut korruptsiooni lubanud juhid on kuidagimoodi etemad määrimata mainega EKRE juhtidest? Kas rahvakonservatiivid peaksid ka hakkama varastama?
Rein Toomla kirjeldab „huvitavat olukorda“, kui Riigikogus „hakkavad domineerima kolm liberaalset parteid (Reformierakond, Keskerakond ja Eesti 200) ja nende kõrval aeg-ajalt äärmuslikkusse kalduv konservatiivne erakond EKRE näol.“ Milles seisneb konservatiivide äärmuslikkus? Kas selles, et nad ei varasta reformierakonna ja keskerakonna kombel miljoneid ja kohvimasinaid? Ei muuda Eestit mingiks Brüsseli käsuliini pärakuks? Ei saada meie laste kallale nokulaulu jorisema Rita Holmi?
EKRE juhid on sirge seljaga otsekohesed liidrid, kes räägivad otse, arusaadavalt ja artikuleeritult, mis ajab nende oponendid täiesti marru. Kuna teiste erakondade esindajad ei oska rääkida hämamata, hakkavad nad Jürgen Ligi moodi rõvetsema ja nilbitsema. Südamest põlates ja kartes eestlasi, nimetavad nad põlisrahvast „ühiskonnaheidikuteks“, nagu alles hiljuti Riigikogus.
Eesti sotsioloogid ja politoloogid üritavad endistviisi mitte kajastada poliitilisi arenguid teaduslikult (ehk võimalikult täpselt), vaid suunata, pakkudes oma kinnimakstud soovunelmaid tõe pähe. Ja siin ei aitaks ka sotsioloogiliste firmade „juhtkondade tublisti muutmine“, kuna seal kehtivad turumajanduslikud suhted. Samasugustest suhetest lähtuvad ka valitsevad vasakliberaalsed erakonnad selle asemel, et lähtuda Eesti rahva huvidest.
Ivan Makarov