19.10.2021
Keski hädade taga on oravapartei saba näha. Pilt on illustratiivne.
Nagu näitasid äsja toimunud kohalikud valimised, väga paljud meie head kaasmaalased ei haara virtuaalse tabureti järele mitte selleks, et virutada vastu neid alandavate korruptantide irvitavat lõusta, vaid hoopis selleks, et pakkuda nendele istet, kirjutab Ivan Makarov Objektiivis.
Möödunud nädalal sai laiem üldsus teada, kui palju raha kulub endiste presidentide ja nende perekonnaliikmete eluaegseks ülalpidamiseks, turvamiseks, sõidutamiseks ja muuks poputamiseks. Ja ka sellest, et võimulolijad ei kavatse nende hüvede saajate määramise õigusest loobuda ka edaspidi.
Ehk pilt on endine: hea rahvas, sul pole õigust valida endale presidenti, kuid sul on kohustus teda tema elu lõpuni teenida ja toita. See on väga suur raha, ja kusagil tuleb ju ka kärpida kulusid. Nii ongi valitseva partei poolt pakutud välja üks nutikas idee: maksku vaktsineerimata maksumaksjad kinni kõik oma ravikulud ise – seda muidugi juhul, kui nendeni üldse jõuab meditsiinilise abi saamise järjekord, mille lõppu nad nihutatakse.
Ja kui pärast neid toredaid ettepanekuid ja normaalsete inimeste jahmunud reageeringuid nendele jõuab telestuudiosse kaitsma oma mengelismi „eetikaprofessor” Margit Sutrop, siis teeb ta seda niivõrd jultunud üleolekuga, et võimu poolt jõuetuks tehtud eesti vaatajad laiutavad vaid käsi. Mul tuli aga meelde Ehho Moskvõ staarajakirjaniku Matvei Ganapolski emotsionaalne soovitus lätlastele, kui mees kuulis, et kohalikud sama jultunud sovetid armastasid öelda põliselanikele: „Ma ei räägi sinu koerakeelt.” „Võtke taburet ja virutage sellega vene fašistile vastu lõusta!” hüüatas Matvei.
Venemaa ajakirjanikud julgevad vaatamata nende vastu suunatud kohutavatele repressioonidele nimetada asju nende õigete nimedega tunduvalt sagedamini, kui Eesti kolleegid. Meil naudib EE-meedia pealkirju àla „Varro Vooglaid visati restoranist välja ja sai Postimehest kinga,” aga kui K. Kaljulaid levitas olles ilma maskita viirust suusamaratonil ja teisteski avalikes kohtades, olid küll vait nii need, kes oleksid pidanud teda sealt „välja viskama”, kui ka need, kes oleksid pidanud pahandama, et miks siis võimalikku nakkusallikat välja ei visatud. Mis aga puutub Postimehesse, siis auväärsel väljaandel oli alles niigi vaid kaks konservatiivsuse viigilehte – üks nendest härra Vooglaid ja teine tsitaat põhiseadusest ajalehe päises. Nüüd on jäänud ainult too viimane.
/…/ Tulles aga tagasi Varro Vooglaidi „juhtumi” manu, tahaks täpsustada, et härrasmehi ei visata välja ja nad ei saa kinga, nii toimub pigem hoogne töötajaskonna vahetus kahe ajakirjandusmaja vahel. See on nõukogudeaegsete restoranide (mille olemasolu eitab TH Ilves) uksehoidjate ja ka EE kõnepruuk. Meie halva maitse ja kohutavate kommetega bolševistlik liberaalne meedia ongi nagu lömitav uksehoidja kõigele sellele, mida ja keda korralikku Eesti majja sisse ei lasta. Aga ettevalmistamisel on juba seadused, mis lubavad nii Eesti kui ka igaühe Eesti kodaniku kodu ukse jalaga sisse lüüa ja elanike represseerida. Nii et hoidkem taburetid käepärast.
Pikemalt saab lugeda Objektiivist