Ivan Makarov: Puhas töö presidendikantselei kassa kallal

“Seoses võimuvahetusega Kadriorus olen ma korduvalt hoiatanud, et süveneb „presidendi“ kuritarvitamiste oht viimastel võimuloleku päevadel. Krister Paris külvas omal ajal paanikat, hoiatades, et näiteks Donald Trump võib kogunisti alustada oma töö viimasel paaril päeval tuumasõda.

Õnneks jäid maailm ja Krister Paris alles, kuid Kersti Kaljulaid jõudis siiski oluliselt rikkuda meie suhteid liitlaste ja saatusekaaslastega, solvates ja alandades Ukrainat, Gruusiat ja Moldovat. Järgnes mõttetu visiit Keeniasse, mis läks maksma jälle kenakese summa. Siis süvenesid kahtlused, et peale Eesti rahva täiendavat lõhestamist ja rahvusvahelist mainekahju võib Kaljulaid tekitada ka olulisi materiaalseid kulutusi. Nii juhtuski.

Eesti Ekspressi meediapere, saades aru, et nende hingesugulase Kaljulaidi asju edaspidi retušeerida ja kinni mätsida on mõttetu, kuna temast pole enam õukonnameediagi jaoks mingit kasu, kirjutab: „Tipp-poliitikute ja -ametnike seas liigub jutt, et presidendi kantselei eelarveks mõeldud raha on enne 11. oktoobril toimuvat Alar Karise ametisse nimetamist otsa lõppenud. Presidendi kantselei ülem Tiit Riisalo sai Kersti Kaljulaidilt suure preemia. Presidendi kantselei eelarves haigutav auk jõudis kolmapäeval Reformierakonna ministrite lauale. Ministrite regulaarsel kohtumisel arutati muude teemade hulgas ka küsimust, et presidendi kantselei eelarves ei jätku vahendeid uue presidendi Alar Karise ametisse astumiseks ja töö käivitamiseks. Võib juhtuda, et Karis peab taotlema valitsuse reservist lisaraha. Oleks tegu küla peal liikuva kuulujutuga, võiks selle lihtsalt kõrvale jätta. Kui aga sellised jutte räägivad ministrid, tipp-poliitikud ja tipp-ametnikud toob see teemasse teatava pinge ja ärevusnoodi.“

Siin pole kommenteerida midagi, kuigi härra Karisest on isegi natuke kahju. Tuleks ikka valida, keda avalikult kaisutada. Poliitikud, kes pigistavad viimase välja oma hüvedest ja esinduskulude hüvitisest, ostes selle raha eest majoneesi, linnamaastureid ja veini, määravad „presidentideks“ omasuguseid, ehk inimesi, kelle väärtuste ja südametunnistuse skaala on nende omaga võrreldav. Raisata kogu raha ära, nii et su järeltulijale jäävad ainult tühjad pihud, on ju nii stalnuhhinlik-kaljulaidilik. Ja kesiktüüp, kes Rakveres riiklikud strateegilised viljavarud pihta pani, kandideerib ju jälle võimu sisse.

Maksta hiigelpreemia presidendikantselei ülemale äärmiselt halva töö eest (vaenu süvendanud grafomaanlikud „pidulikud“ noomituskõned, nõmedad tähtpäevade etendused, Ojasoo ja Grigorjeva kutsumine lauda, eestlastega arveteklaarimine raja taga, koomiline Putinile kaela hüppamine, olematute miiniväljade kartmine, agressiivsete hälvikute autasustamine jne) praegusel kogu rahva koroonapaastu ajal on äärmiselt inetu. Küll aga on Riisalo tõesti silmapaistev reisikorraldaja ja presidendikantselei tuleks erastada. Sellisel safaride korraldamise kogemusel ei tohi lubada raisku minna. See võiks olla meie tiigrihüppe nokia.

Seni kuni rahvas ei vali ise omale presidenti, jääbki Eestis kord ärmatama, kord kaljulaiditama. Pärast neid tulgu kasvõi uputus.

Mujal Euroopas juba uputabki.”

Ivan Makarov