26.03.2022
Kahtlemata on Eesti Vabariigi peaminister Kaja Kallas kena välimusega inimene. Kui mitte olla kursis tema harjumusega vastata süüdistuse ja nähvamisega igale teisele valitsuse infotunnil talle esitatavale küsimusele, siis võivad tema armas naeratus, hirvesilmad, modellilik ja stiilne olek võita välispoliitikute poolehoidu, sest kui maailma veel miski päästab, siis on see tõesti ilu.
Seepärast ongi praeguses ärevas olukorras alati rahustav näha peaministrit grupipiltidel koos teiste riikide juhtide mõneti äraleierdatud seltskonnaga, nagu ka soome kolleeg Sanna Marin kaunistab kulunud üldpilti. Eesti jääb seega paljudele meelde noore kena naise kujuna, mis on tõesti hea.
Samas ei ole meie peaminister oma mõistlike ettepanekutega NATO võimsama kohaloleku suhtes Eestis palju saavutanud, ja meie liitlaste diviisid suunduvad vähem ohustatud riikidesse. Kui peaministrile lasub peale tema ülesannete veel ka välisministri abistamise kohustus, siis pole see ka mingi üllatus. Minu tagasihoidliku ettekujutuse kohaselt võiks peaminister rohkete sisekriiside olukorras tegeleda rohkem Eesti siseprobleemidega, ja välisminister ning EV president aidata teda „välisrindel“. Aga see minu arvamus ei pruugi olla pädev.
Samas peaks siiski vältima valitsusjuhi isikukultuse loomist. Selge see, et reformierakonna ja selle juhi reitingute kasv ei ole proportsionaalne saavutatule: meie karm ja väheefektiivne koroonapoliitika, ühiskonna lõhestamine, energiakriis ja kaitsevõime lüngad ei anna alust praeguse võimu selliseks ülistamiseks. Sellegipoolest jätkab õukondlik peavoolumeedia koos riiginisa otsas rippuva kultuurilähedaste ühiskonnategelaste armeega reformierakonna upitamist ja kiitmist, nüüd juba suuresti ka liitlasest keskerakonna arvelt, sest Isamaa ja EKRE konservatiivide tümitamine hakkab juba oma vulgaarse üksluisusega käima pinda isegi liberaalsele publikule.
Isegi nõrgestatud mäluga inimesed mäletavad küll, kuidas reformierakond naases võimu juurde tänu just Jüri Ratase ja keskerakonna ootamatule manöövrile, kui reedeti oma konservatiivsed koalitsioonikaaslased ja löödi käed võimust eemal kopitamisest hullumas oravatega. Nüüd aga endise peaministri, praeguse Riigikogu esimehe võimalik soov taastada eelmine olukord tekitab äravoolikutes kohutavat raevu: et kuidas siis nii, milline reetmine (eelmine kord ei reedetud ju mitte kedagi).
EPL-i veebitoimetuse juht Lennart Käämer on silmnähtavalt emotsionaalselt ülesköetud olekus kirjutanud 25. märtsil kogunisti kirgliku loo „Tänases sõjaolukorras on Kaja Kallas end tõestanud Eestile parima võimaliku valitsusjuhina.“ No see on mingi Jedinaja Rossija ja keskerakonna retoorika parimates traditsioonides: Vladimir Putin, kes siis veel! Et nii nagu tervel Venemaal ei leidu veerand sajandi jooksul mitte ühtegi inimest, kes oleks vääriline Putini saapapaelu lahti sõlmima, nii ka terves Eestis ei leidu mitte ühtegi poliitikut, kes oleks vääriline Kaja Kallase sandaale puudutama.
„Jüri Ratas võttis keset sõda, koroonakriisi ja hinnaõudust tõsimeeli nõuks kaaluda oma koalitsioonipartnerile nuga selga lüüa,“ kirjutab Käämer ja nimetab keskerakonna „kuritegelikuks organisatsiooniks“, viidates vastavatele kohtuotsustele. Siin võib seda Kaja Kallase groupiet ainult õnnitleda: püha reformierakond ja selle „parim võimalik peaminister“ on seega astunud sobingusse kuritegeliku jõuguga ehk on tegemist kaasosalistega. Jah, karu tahtis ka talumeest aidata, kui lõi küünistega käpaga surnuks sõbra näole maandunud kärbse. Pärast kaua kougiti toda kärbest mehe ajust välja.
Kui ma tahaksin näiteks nimetada praegu EPL-i veebitoimetuse juhti reformierakonna perselakkujaks, siis ei saaks ma seda siiski teha, sest vastavat kehtivat kohtuotsust ju ei ole. Seepärast ei nimetagi ma härra Käämerit ajakirjanduslikuks perselakkujaks.
Aga asi kisub juba lausa usufanatismi poole: Müürilehes ilmus 24. märtsil Maia Tammjärve lugu, mis koosneb põhiliselt Eesti Ekspressi tsitaatidest ja kus ka väidetakse, et Kaja Kallas „torkab välispoliitiliselt väga hästi silma“. Tammjärv ise torkab aga pildil silma sellega, et ta meenutab väliselt kõvasti meie justiitsministrit Maris Laurit. Kirjutise autor segab Ukraina sõja konteksti kogunisti „üleriigilist referendumit homoseksuaalide küsimuses“ ja keskerakonna üüratut raha- ja võimuahnust, Jüri Ratase „mahhinatsioone“ ja „Ratase kasutuses olevaid kaabud ja kampsunid“, võrdleb Kaja Kallase populaarsust George W. Bushi toetusega 9/11 järel, „millele ei ole teadaolevalt ühelgi hilisemal ega varasemal Ameerika presidendil midagi vastu panna“ jne. Selge: Kaja Kallas on Eesti oma George W. Bush.
Aga kogu seda truualamlikku ajakirjanduslikku röögatust troonib vapustav pealkiri: „Päevakommentaar: kas kedagi üllatab, et Jüri Ratasele pole miski püha?“
Ma juba mainisin ülal usufanatismi ja putinismi, mis on viimasel ajal omased reformierakonna peavoolumeediale, nüüd aga ütles Müürileht otse: Kaja Kallase valitsus on püha. Midagi taolist taotleti kolm-neli aastat tagasi ka Vladimir Putini suhtes, kui Venemaa õigeusukirik tahtis Putinit pühakuks kuulutada ehk kanoniseerida.
Mille peale ütles Venemaalt „vihakõneseaduse“ eest koos perega välismaale pagenud Sotnik TV juht Aleksandr Sotnik, et ta ei ole põhimõtteliselt Putini pühaks kuulutamise vastu, aga pidagem siiski kinni protseduurist: näidaku ette Putini säilmeid ja siis kanoniseerigu terviseks. Sest järjekorda ei tohi muuta: kõigepealt säilmed.
Õnneks on meil noor peaminister, andku Jumal talle tervist.
Kuid selle reformierakonnale omase putinismiga tuleks tal otsemaid midagi ette võtta, sest asi progresseerub: 26. märtsil avaldas jällegi EPL loo „Poliitkolumnist Margit Sutrop: meediaväljaanded leppigu kokku, et ei kutsu teda enam president Vladimir Putiniks“. Braavo, „eetikaprofessor“: täpselt samamoodi „leppis“ Putin meediaväljaannetega kokku, et nad ei nimeta sõda Ukrainas „sõjaks“, vaid hoopis „erioperatsiooniks“. Ja kui nimetavad, siis pannakse kinni nii väljaanne kui ka ajakirjanikud.
Sutropil on Putiniga teisigi ühisjooni: meie riigikogulane tegi ettepaneku osutada mittevaktsineeritutele arstiabi viimases järjekorras, saates neid saba lõppu lämbuma; Putin aga laseb tulistada haiglaid ja samuti ei luba inimelusid päästa. Aga Margit Sutropi ettepanekus on olemas ka ratsionaalne iva. Teda ennast esitletakse igas EPL-is avaldatavas artiklis nii: „Riigikogu liige (RE), Tartu ülikooli eetikaprofessor, Põhja-Eesti regionaalhaigla eetikanõukogu liige“. Kas kuidagi lühemalt ei saaks? Näiteks lihtsalt Sutrop, ja kõigil on kohe selge, kellega tegemist. Ja veel üks tema ettepanekus sisalduv hea idee: ärgem nimetagem Kersti Kaljulaidi kogu aeg presidendiks, see külvab segadust nii välismaal, kuhu ta iganes ei ilmuks, kui ka näiteks meie kohalike venekeelsete inimeste seas, kes pahatihti ei saa aru, kes on tegelikult eesti president ja palju neid siis on. Eriti pikantseks asi muutub siis, kui räägitakse „eesti presidendi abikaasast“ Georg Maksimovskist, mis ei ole president Alar Karise suhtes kena.
Kui me tahame, et EV põhiseaduses ülesandeks tehtud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine saaks teoks, siis tuleb selleks reformierakond sakraliseerida. Mida kiiremini näidatakse ette selle säilmeid, seda parem Eestile.
Ja pärast sakraliseerimist kohe kirstu ja vastu betoonpõrandat, sest meie reliikvia on vabadus!