Ivo Rull ei soovinud “EKRE retoorika tasemele” laskuda, kuid põrutas lausa demagoogiamülka põhja välja

EKRE-vastane viha matab vastasleeril juba sedavõrd mõistust, et seda ei vaevuta enam isegi argumenteerima, vaid piirdutakse labase porimäärimisega.

Ivo Rulli sõnavõtt Delfis ei väärikski mingit analüüsi, sest see on üles ehitatud isiklikule tõdemusele “EKRE on loll!” Inimene on lihtsalt võtnud viis momenti rahvuskonservatiivide tegevusest, neid omatahtsi tõlgendanud ja siis vihakõneks kokku kirjutanud – tema  ideoloogiline raev immitseb välja igast poorist.

Kogu selles loos on paraku teravalt välja joonestunud mitu olulist asja, mida tasuks käsitleda. Esiteks, sõna “populism” on muutunud juba mõisteks, millega tähistatakse kõike seda, mis vastaste juures ei meeldi. Kunagi olid samasugusteks sõnadeks “natsism” ja “fašism”, mida kasutati söögi alla ja söögi peale, kuni need lihtsalt ära kulusid. Nüüd on samamoodi devalveerumas ka populismi mõiste.

Teine sõimukultuuri edendaja Ahto Lobjakas on poliitkultuuri(-tusse) toonud mitu olulist “uuendust”, mis mahuvad hästi tema poolt kõnepruuki lisatud sõna “poolharitlane” raamidesse. Esiteks – tsiteeri võimalikult palju klassikuid, näita, et oled erudeeritud inimene (Ivo Rullil on selleks Murphy seadus)! Teiseks – kasuta võimalikult palju võõrsõnu, mis näitavad jällegi, et sa oled mõistuses teistest üle! Need võivad olla nii filosoofilised kui ka tehnilised mõisted, peaasi, et nad näitaksid, et oled midagi lugenud (Rullil “Suuresti on seda tehtud online-meedia enesekriitikast vaba infotainment’i abil.”)

Seda, et Rullil mõlkus meeles vaid EKRE mahategemine, näitab seegi, et kogu majandusprogrammist valis ta välja vaid käibemaksu, sogas pisut selle ümber, tembeldas libauudiseks ja lasi oma arust sellega põhja kogu programmi.

Ivo Rull ja paljud teised ideoloogiatöötajad on võtnud kasutusele veel ühe nipi – vastast tuleb käsitleda kui täiesti põhimõttelagedat manipuleerijat, kelle silme ees on ainult valijate hääled, mille abiga hästitasuvale Riigikogu saadiku kohale pääseda. “EKRE edu retsept on lihtne: tuleb olla verbaalselt reljeefne ning käitumuslikult provokatiivne,” – selline Rulli väljend näib väitvat, et keegi EKRE-s ei mõtle tõsiselt seda, mida välja ütleb.

Eesti poliitikamaastikul on siiski päris palju neid poliitikuid, kes on küll EKRE vihased vastased, kuid tunnistavad kasvõi väljendite “marurahvuslased” või “paremäärmuslased” kaudu, et rahvuskonservatiividel on oma kindel ideoloogia, mida nad ellu viivad – nagu näiteks Viktor Orban Ungaris, kes teebki seda, mida lubas, samuti Donald Trump Ameerikas. Ilmselt ongi vasakliberaalsete materdajate soov iga hinna eest tõrjuda inimeste peast mõtet, et EKRE võib võimule saades lubatut ka ellu viima hakata!

EKRE omapäraks on muide ka see, et seal nähakse küll vastaste tühje lubadusi, kuid ideoloogiliselt ei alahinnata neid – erakonna liidrid on tunnustanud näiteks sotse, kes on küll rahvuskonservatiividele täielikult ideoloogilised vaenlased, kuid nad on seda sama põhimõttekindlalt nagu EKRE-gi. Kui sotsid peaksid võimule saama, siis nad loovadki multikultuurse Eesti – ja EKRE loob võimule pääsedes rahvusriigi.

Ehk oleks Ivo Rullil samuti aeg laustõrvamise asemel natuke poliitikasse süveneda ja mõista, et kuitahes ebameeldivad EKRE seisukohad temale kui vasakliberaalile ka poleks, mõtlevad need inimesed oma väljaöeldut tõsiselt – neid ei pea võtma demagoogide, vaid tõsiste vastastena. Siis jääks ehk vähemaks seda mõttetut ilkumist, mis meedias lahti on läinud!

“Aga EKRE populismiga polemiseerides ei pea tingimata retoorikas nendega samale tasemele laskuma,” ütleb Ivo Rull. Tõsi ta on, ainult et ei maksa ka veelgi madalamale tasemele laskuda, mida Rull paraku on teinud.