20.05.2020
Tallinna Tehnikaülikool
Paljude poliitiliste sündmuste juures on vähe tähelepanu saanud uudis, et Tallinna Tenikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo jäi rektorikoha pärast heideldes alla konkurent Tiit Landile ja peab uut töökohta otsima hakkama.
Aaviksoo on olnud nii ministriametites kui ka rektorina vägagi vastuoluline isiksus. Tema rektoriajal võeti kasutusele nimetus TalTech, toimus Nurkse instituudi skandaal, milles Aaviksoole omistati summutaja roll, rektori ajal on TTÜ-st saanud migratsioonipump ja nii edasi.
Tallinna tehnikaülikooli rektorikoha Tiit Landile kaotanud Jaak Aaviksoo ütles usutluses ERR-ile, et on nõukogu liikmete otsustes pettunud. Tema sõnul vähemalt kaks teda uuesti rektoriks kandideerima agiteerinud liiget vahetasid poolt.
Seda küsimust kommenteerib tuntud poliitikavaatleja Harri Kingo.
“Loen ERR-i portaalist, et Aaviksoo on pettunud: “Loomulikult ma olen ka pettunud, et et viiest inimesest, kes kinnitasid, et nad on kindlalt minu taga, ilmselt kaks tükki vähemalt vahetasid poolt.”
Minu meelest on mistahes valimistel väga kindel reegel, et iga valija on absoluutselt vaba oma valikutes. Ning kui tulemus kellelegi pärast ei meeldi, siis pole mitte midagi teha – selline oli kokkuvõtvalt nende inimeste tahe. See on kõige elementaarsem valimiste põhimõte – valija on oma otsustes vaba. Selle põhimõtteta poleks valimistel mingit mõtet.
Aaviksoo maailm näib mulle aga olevat teistsugune. See on miski skeemitamiste, salajaste kokkulepete ja diilide maailm. Ta ju räägib otsesõnu inimestest, kes olid kindlalt tema taga. Ma ei oska seda lausejuppi teisiti lahti mõtestada, kui et Aaviksool olid nende inimestega mingid jutuajamised, mingid kokkulepped, mingid valimistele eelnenud diilid tehtud, et kes ja kuidas valimistel hääletab. Ja see pole mitte vaid Aaviksoo maailm – see on ka nende maailm, kes Aaviksooga selliseid kokkuleppeid sõlmisid. Mis vabadest valimistest me sellistes tingimustes saame rääkida?
On võimalik, et inimesed lubasid talle midagi, sest olid temast kui rektorist kas sõltuvad või mingil moel mõjutatud. Mul on heameel, et kaks neist olid siiski piisavalt julged ning otsustasid oma tahte, mitte Aaviksoo tahte kohaselt.
Kui midagi sellist tõesti oli, siis on hääletamise tulemus väga õige – Aaviksoo kui skeemitaja on Tehnikaülikoolis juurutanud mingi “omade poiste” ja nende kokkulepete süsteemi. Sellest süsteemist on vaja lahti saada. Ja esimene, kellest on vaja lahti saada, on Aaviksoo.
Aaviksooga seostub minul mitu ebameeldivat seika. Esiteks tema mistahes vahenditega rektoriks pürgimine, mis oli kokkuvõttes inetu ja kaugel mingist akadeemilisusest. Siit minu kaugelt vaatekohalt näis mulle, et tegemist oli puhta võimuambitsiooniga. Teiseks see olematute töötundide juurdekirjutamine ja selle eest inimestele rahade maksmine. Ta väitis, et ta ei tea sellest midagi, aga miski sisetunne ütles mulle, et ta valetas – ta teadis.
Valetamisest: meenub, et just Aaviksoo oli aastaid tagasi see, kes pidas pika ettekande teemal, et riik ja tema ametnikud on õigustatud rahvale valetama. Just sellest ajast sai alguse minu isiklik negatiivne suhtumine temasse. Seda süvendas Aaviksoo soperdamine Vabaduse platsi klaassambaga.
Ma arvasin, et ta saab aegade ja rahadega skeemitamise eest ametist lahti, aga tal õnnestus see kinni mätsida ja sellest puhtalt välja ujuda. Kui ma loen nüüd tema kaotusest, siis jääb mul vaid öelda: õiglus võidutses siiski. Oleks pidanud varem võidutsema, aga… hea seegi.
Eks näis, mis ja kuidas edasi. Kuna Aaviksool on lisaks oma ametikohtadele ka poliitiline minevik ja ilmselt palju sidemeid, eks vaatame, milline on see soe koht, kuhu ta nüüd maandub.”