2017 on Euroopas hoogustumas võitlus multikultuurse liberalismi ning parempoolse rahvusluse vahel.
Ülemaailmne globaliseerumine on saanud tagasilöögi, selles pole kahtlustki. Ameerika Ühendriikide äsja valitud president Trump on sellele juba lõpu teinud ning ka vabakaubandusleping Euroopa Liidu ja Kanada vahel oli hinge heitmas tänu väiksele Vallooniale. Euroopa Liidu siseselt on globaliseerumise tagasipöörajaks Suurbritannia, kes ühe suurima netomaksjana on lahkumas liidust ning rajamas oma riiklikest huvidest lähtuvat majanduspoliitikat.
Inimkonna üldine häda on aga selles, et unustatakse juba minevikus olnud – globaliseerumie ja selle taandarengu protsessid on alati käinud lainetena üles ja alla. Enne esimest maailmasõda oli väga kiire globaliseerumine, mis leidis oma lõpu üleilmse vennatapuga ja rajas teed rahvusriiklusele. Teine maailmasõda omakorda aga lõi aluse pan-Euroopa ideele ning unistusele Euroopa födraliseerumisest, mis on vaid variatsioon minevikus aset leidnud katsetest moodustada üle-Euroopalist ühendust.
Nii nagu ei mõistnud meie esivanemad, et igal liidul on kord lõpp ja inimkond oma olemuselt ei muutu, ei mõista seda ka praegu enamus meie ühiskondadest ja poliitilistest liidritest. Inimlik naivism ja põhjendamatu “me ei korda tehtud vigu” suhtumine on paraku osa meie olemusest. Seda vähemust, kes üritab hoida pragmaatilist realismi, on alati nimetatud tagurlasteks või pessimistideks. Viimasel aastatuhandel on siia ka lisandunud sõnad nagu “rassist”, “ksenofoob”, “islamofoob” või “paremäärmuslane”. Üldiselt kasutavad neid sõnu end progressiivideks pidavad isikud, kes arvavad end olevat uue generatsiooni esindajad ning üritavad sildistada inimesi, kes lihtsalt soovivad hoida ühiskonda alahoidliku ja stabiilsena. Ei midagi uut siin päikese all.
Uus saabuv aasta tõotab jätkuda lõppeva vaimus. Rahvusluse ja parempoolsuse tõus on tugevnemas kõigis Euroopa nurkades, Prantsusmaast kuni Rootsi ja Itaaliani. Rääkimata Saksamaast või Eestist. Ühel serval on agoonias visklemas vasakpoolne liberalism, kes üritab veel tõestada multikultuursuse ja “kõik on võrdsed” lipukirja ainuõigsust ning vastasmängijateks on konservatiivid, kes usuvad monokulutuurse ühiskonna paremat stabiilsust, kus mehed on mehed ning naised on naised. Seda ilma düstoopiata, milles eksisteerivad kesksoolised inimeselaadsed sünnitised.
Selle järgmine heitluse järgmine verstapost leiab aset 15. märtsil Hollandi parlamendivalimistega, kus liidripositsiooni on hoidmas Vabaduspartei, kes näeb ohtu moslemite arvu ohtlikus kasvus. Sellele järgneb naaberriik Prantsumaa, kus Marine Le Pen on 50:50 tõenäosusega 7. mail valitud uueks presidendiks ning alustab ettevalmistusi Brexiti eeskujul Frexitiks. Juba eelnev leiab järje omakorda prantlsaste naaberriigis Saksamaal, kus septembris on Alternative für Deutschland tegemas ajaloolist tulemust ning sõudmas suure fraktsiooniga rahvusparlamenti. Ei pea olema hiromant, et näha selles jätkuvat Euroopa Liidu lõhenemist ning uue ajastu algust. On see hea? Kuidas see meid, eestlasi ja Eestit mõjutab?
Igal asjal on kaks tahku, nii ka Euroopa tulevikuga. Kahtlemata on meie mure Euroopa Liidu mõranemise, õigemini lagunemise puhul, meie majanduslikud kaotused. Selle rõhuvad just liberaalid – me kaotame struktuurifondide kadumise puhul sadu miljoneid eurosid! Sellist majanduslikule kahjule rõhuvat nutulaulu kuulsime ka enne 23. juunit ehk Suurbritannia referendumit Euroopa Liidu liikmelisuse üle. Ei toiminud. Ikka lahkuvad.
Vasakpoolsed liberaalid ei arvestanud ja ei paista siiani arvestavat ühe põhilise inimloomuse aspektiga: inimeste esmane prioriteet on nende kodumaa suveräänsus ja nende rahvuse heaolu. Kõik muu on teisejärguline. See eristabki konservatiive ja liberaale – esimesed soovivad esmajärgus tagada meie rahvuse, kultuuri ja riikluse säilimist ning teised suudavad elada vaid majanduskasvu prognoosides. Kas meie esmane huvi peaks ainult Euroopa maksumaksja arvel eelarve aukude lappimine, mille hinnaks on kohustus osaleda migrantide jaotamises ning välissaatkondade surves aktsepteerida suuremat sisserännet? Kas selleks, et saaksime elada mängulises sõpruses suurriikidega, peame neelama alla etteheiteid, et eestlased ei ole piisavalt sallivad teistsuguste vastu? Eestlased, kes on oma pealinnas peagi jäämas vähemusrahvuseks….
Usun, et meie tõelised liitlased ja sõbrad on alati olnud ja jäävad olema riigid, kellega meil on ühised mured ja rõõmud, ohud ja huvid. Nii nagu on kõik Suurbritannia peaministrid lähtunud oma töös põhimõttest, et ei ole lühi- ega pikaajalisi sõpru, vaid on huvid, lähtuvad tegelikkuses samas põhimõttest ka teised suurriigid. Geograafiliselt suurriigid, sest rahvusena oleme ka meie suurriik. Sellest johtuvalt peame Euroopa Liidu jätkuvat lõhenemist ja lagunemise kestmist võtma kui ajaloolist paratamatust, mis aga toob meile uusi võimalusi – luua tugevamaid sidemeid Baltikumis ning Visegradi riikidega. Erinevalt Kreekast või Portugalist mõistavad nemad sama keelt, kui räägime tõeliste euroopalike väärtuste kaitsmisest ning julgeoleku tagamisest.