Jaak Madison: Eesti poliitiline kultuur langeb Kaja Kallase ja Reformierakonna võimutsedes kusagile Gruusia ja Moldova vahele

Suurbritannia peaminister astus möödunud suvel tagasi, algse rongi selleks pani veerema koroonapiirangute rikkumine. Nimelt kehtestas Briti valitsus koroona tõttu karmid piirangud kogunemistele ja pidudele, kuid valitsusjuht ise pidas siiski samal ajal pisikest jõulupidu kamraadidega. Lõppes see saaga tagasiastumisega ja põhisüüdistus oli ikkagi see, et valitsusjuht on olnud silmakirjalik ja kahepalgeline, kui on seadnud ülejäänud ühiskonnale karmid piirangud, kuid ise ikkagi nendest kinni ei pea.

Eestis on aga faktiliselt tõestatud, kuidas peaminister on olnud esiteks silmakirjalik ja teiseks ka valetanud. Silmakirjalik ja kahepalgeline läbi selle, et on nõudnud kõikidelt ettevõtjatelt Venemaa suunas äritegevuse lõpetamist, kuid samal ajal on oma abikaasa teenimas mõnusat tulu Venemaa ärist. Lisaks veel ise on peaminister andnud ka laenu sellele ettevõttele, mis tegeleb Venemaal kasumi kogumisega.

Valetamisega on peaminister hakkama saanud läbi kahe asja. Esiteks on ta väitnud skandaali esimesel päeval, et see ettevõte toob vaid kaupa ära Venemaalt Eestisse. Selle valeväite lükkas ümber Metaprindi juht, kes täiesti otse kinnitas, et ikka veetakse kaupa ka Venemaale. Teiseks aga valetamine, et peaminister ei teadnud sellest ärist mitte vähimatki. See on ilmselge vale, sest Sa ise oled seda Metaprinti külastanud vahetult enne agressioon, Sa magad ühes voodis ja oled abielus ühe selle äri osalisega ning oled lisaks andnud laenanud 370 000 eurot ettevõttele, mille omanik on Su abikaasa ning mis investeerib selle raha Venemaa ärisse. Kui Sa seda tõesti ei tea, siis oled lihtsalt puruloll.

Kuid selle mõjust riigile? Kui see nii jätkub, et peaminister absoluutselt ei adu olukorra tõsidust, siis juhtub kolm asja.

Esiteks, Eesti poliitiline kultuur langeb Kallase ja Reformierakonna eestvedamisel kuskile Gruusia ja Moldova vahele. Seega muutub tavapäraseks, et võid rahulikult olla kahepalgeline valetaja ja seejuures rumalalt ülbe ja ninatark ning püsid ikka võimul.

Teiseks peegeldub selline siseriiklik areng välismaale. Eesti fassaad, tihti paraku petlik, puruneb. Seni on üritatud ehitada Eesti välisilmet, et meie oleme need palju paremad teistest postsovetlikest riikidest, kus on suurem onupojapoliitika ja korruptsioon, et meil on kõrgem kultuuriline areng ning tuntakse midagi poliitilisest vastutusest ja demokraatiast. Paraku iga päevaga liigume tagasi minevikku, kus Eesti maine oligi selline, et tegemist on väikese provintsiriigiga, kus käsi peseb kätt stiilis poliitkorruptsioon vohab, samal ajal aga üritatakse mängida pidevalt kadakasakslast ja moonakat, kus suurematele lipitsedes proovitakse saada suuremat almust.

Kolmandaks ei jää muud üle mõistlikel eestlastel, kes ei taha eelneva kahe näite juhtumist, kui et minna tänavatele ja teha mürglit. Kui printsess oma õhulossis muidu aru ei saa, et tema on vastutav hetkeolukorra ees, siis tuleb seda näidata massidega tänavatel ja eriti Stenbocki maja ees. Esimene võimalus on selleks neljapäeva hommikul, kui preili valetaja ja vassija on pidamas oma õuenarridega mänguvalitsuse koosolekut.

Jaak Madison, Euroopa parlamendi saadik, EKRE