25.09.2023
Jaak Madison.
Eelmise nädala keskel avaldasid Saksamaa ja Prantsusmaa eksperdid plaani Euroopa Liidu reformimiseks, mis annab aimdust sellest, milliseks soovivad Euroopa Liidu suurriigid liitu nügida.
Kuigi see plaan pole õiguslikult siduv ega kuidagi kohustuslik liikmesriikidele, võib olla üpris kindel, et just sellist reformiplaani hakatakse survestama väiksematele liikmesriikidele. Nii nagu väidetakse avaldatud raportis ning nagu rõhutavad ka teatud poliitilised jõud Eestis, siis eesmärgiks on “tugevdada, tõhustada ja kiirendada otsustusprotsesse Euroopa Liidus”.
Ühest küljest loomulikult: koondades otsustamist Euroopa Komisjoni kätte ning viies olulisemate küsimuste otsustamine konsensuspõhimõttelt kvalifitseeritud häälteenamusele, kus muidugi raskekaal on suurriikidel, tõhustataks ja kiirendataks otsuste langetamist. Kuid selline tõhustamine ja otsuste kiirendamine saab tulla vaid millegi arvelt ning selleks on liikmesriikide praegune jõuõlg.
Mis veelgi olulisem – selline reformiplaan nõuab paratamatult Euroopa Liidu aluslepingute avamist ja muutmist ning seda tunnistavad nii eksperdid kui ka eri pooluste poliitikud. Kuid aluslepingute muutmine eesmärgiga konsolideerida võimu ja otsustamist väiksema ringi kätte Brüsseli võimukeskuses seab eritingimused ka igas liikmesriigis eraldi, sh Eestis.
Eesti puhul on piirid väga selged. Eesti riigikohus on Euroopa Liidu võimupiiride küsimust selgelt käsitlenud 2012. aasta otsuses, kui küsimuse all oli Eesti osalemise põhiseaduspärasus Euroopa stabiilsusmehhanismist (EMS). Kuigi toona otsustati riigikohtu üldkogu napi enamusega, et ESM-is osalemine on põhiseaduspärane, siis palju kaalukama tähtsusega tuleviku jaoks oli otsuse punkt 223, milles rõhutatakse, et põhiseaduse täiendamise seadus ei ole volituseks Euroopa Liidu föderaliseerimiseks ega piiramatuks Eesti pädevuste delegeerimiseks Euroopa Liidule.
Samas otsuse punktis ütleb riigikohus selgesõnaliselt:
“Seetõttu peab eeskätt riigikogu iga Euroopa Liidu aluslepingu muutmisel, samuti uue aluslepingu sõlmimisel eraldi läbi arutama ja otsustama, kas Euroopa Liidu aluslepingu muudatus või uus alusleping toob kaasa sügavama Euroopa Liidu lõimumisprotsessi ja sellest tuleneva Eesti pädevuste täiendava delegeerimise Euroopa Liidule, seega ka põhiseaduse põhimõtete ulatuslikuma riive. Kui selgub, et Euroopa Liidu uus alusleping või aluslepingu muutmine toob kaasa Eesti pädevuste ulatuslikuma delegeerimise Euroopa Liidule ning põhiseaduse ulatuslikuma riive, on selleks vaja küsida kõrgema võimu kandjalt ehk rahvalt nõusolekut ja tõenäoliselt täiendada uuesti põhiseadust.”
Kui aluslepingute avamise eesmärk on minna ühehäälsuselt kvalifitseeritud häälteenamusele maksu-, rahandus- ja välispoliitika küsimustes (mida pakuvad antud raportis saksa ja prantsuse eksperdid), siis sellega vähendatakse kahtlemata Eesti mõjuvõimu ja otsustuskaalu, mille tulemuseks ongi Eesti pädevuste vähenemine Euroopa Liidus.
Seega peab olema sellise plaani jaoks ka täiesti selge Eesti olukord. Lähtuvalt riigikohtu otsusest on sellisel juhul vaja küsida nõusolekut kõrgema võimu kandjalt ehk rahvalt nõusolekut, kui lauale tuleb Euroopa Liidu aluslepingute muutmine eesmärgiga koondada võimu suurriikide kätte ja vähendada Eesti osakaalu otsustamisprotsessis, sest 2003. aastal toimunud referendum mandaat on end ammu ammendanud.
Seega ei ole see küsimus poliitiliste valikute koht, vaid kohustus õigusriigile järgida oma kõrgeima kohtu ehk riigikohtu otsuseid. Seda eriti põhiseaduslikes küsimustes.
Jaak Madison, Euroopa Parlamendi liige (EKRE)