23.11.2022
Jaak Madison
Teisipäeval, 22. novembril tähistab Euroopa Parlament oma 70. sünnipäeva. Rõõmustada pole just ülemäära palju, sest nn Euroopa demokraatlik süda pole sugugi demokraatlik, vaid ülimalt minimaalse kasuteguriga maksumaksja raha aplalt armastav institutsioon, millel puudub tegelik sisuline mõju, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Jaak Madison (EKRE).
Euroopa Parlamendi 2021. aasta eelarve oli 2,064 miljardit eurot, mis on rohkem kui Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa parlamentide eelarved kokku, kuigi neil kolme peale on ka peaaegu kolm korda rohkem parlamendiliikmeid.
Euroopa Parlament põletab raha kolme töökoha üleval pidamisega ja nende vahel liikumisega – Brüssel, Strasbourg ja Luksemburg. Kaksteist korda aastas korjab „liikuv tsirkus“ enda parlamendiliikmed, töötajad ja muu nodi kokku ning lähevad neljaks päevaks Strasbourgi plenaaristungile. Nii võtavad selle 400 kilomeetrise teekonna ette umbes 4,000 inimest kaksteist korda aastas. Aastal 2014 läks selline edasi-tagasi liikumine Euroopa maksumaksjale maksma ubes 114 miljonit eurot. Nüüdseks on kulud kindlasti kasvanud, aga uuendatud ametliku statistikat pole teadagi põhjustel tahetud avaldada. Lisaks on kogu see liikumine tohutult loodust reostav, CO2 koguheide Strasbourgi liikumisele ulatub peaaegu 20 000 tonnini aastas. Arvestades, et Euroopa Parlament Strasbourgis vajab ka aasta ringi ülalpidamist, mis sest et seisab 317 päeva aastas põhiliselt inimtühjana, siis energia kokkuhoiust ei tasu siin rääkidagi. Siin annaks kindlasti rakendada Euroopa rohepööret!
Rahast põhimõttelisem ja palju suurem murekoht on aga tõsine demokraatia defitsiit Euroopa Liidus, mida Euroopa Parlament ei lahenda. Isegi Saksamaa konstitutsioonikohus otsustas 2009. aastal, et ta ei pea Euroopa Parlamenti usaldusväärseks demokraatliku legitiimsuse allikaks ega isegi korralikuks parlamendiks. Föderalistid väidavad, et seda annab lahendada, andes Euroopa Parlamendile rohkem võimu, näiteks seaduse algatamise õiguse näol. Euroopa Parlament sarnaneks siis küll rohkem liikmesriikide parlamentidega, kuid demokraatia defitsiit oleks siiski adresseerimata. Kas me tahaksime suuremat võimu omavat EL institutsiooni, mida ei saa pidada demokraatlikuks?
Probleem seisneb selles, et enamik Euroopa Parlamendi liikmeid ei vastuta enda valijate ees. Paljud on oma valijatest kaugenenud elades Brüsseli mulli sees, kus suurem osa ajast näib prioriteet olevat Euroopa Liidule võimu juurde kauplemine liikmesriikide arvelt, et kõik Euroopa rahvad saaksid ühineda Euroopa Ühendriikide tähtede lipu all.
Kui riiklikud valimised saavad ebapopulaarse valitsuse välja lüüa, siis Euroopa Parlament ei muuda kurssi, hoolimata sellest, kas näiteks EPP (Euroopa Rahvapartei) või S&D (Sotsiaaldemokraatide ja Demokraatide Liit) on suurim fraktsioon. Valijatel pole erilist aimu, mida Euroopa Parlament ja selle saadikud teevad. Niipea kui nad parlamenti valitakse, on Euroopa Liidu bürokraatlik masinavärk, mis annab tööd enam kui 60 000 inimesele, raja juba ette ära määranud. Nii käivad ka osad meie saadikud Euroopa Parlamendis, et kodus eestlastele räägitakse, et ei soosita massiimmigratsiooni ja ollakse sellele vastu, kuid siis lennatakse Brüsselisse ja hääletatakse ikkagi Immigratsiooni Pakti poolt.
Euroopa Parlamendile meeldib korrutada, kuidas ta on ainukene otsevalitav institutsioon ja seega demokraatia süda Euroopa Liidus. Kuidas on aga demokraatia see, kui näiteks suuremat võimu omav Euroopa Parlament otsustab rakendada Eestile katastroofiliste tagajärgedega määruse ja see võetakse vastu isegi siis, kui selle vastu hääletaks iga viimnegi Eesti saadik? Kui Euroopa Parlament otsustaks, et Balti riigid peavad vastu võtma suure hulga kvoodipagulasi Aafrikast, sest rahvastikutihedus siin on madalam võrreldes Lääne-Euroopaga, siis meie 26 Balti saadiku kollektiivne vastuseis 705-liikmelises parlamendis väga suurt mõju ei omaks.
Kas eestlased tunneksid end sel juhul EL demokraatiast õnnistatult või sarnaneks see rohkem Nõukogude Liidu dekreetidega? Viimase variandi puhul asenduksid eestlaste eest otsuseid tegevad venelased Moskvas lihtsalt Brüsselis otsustavate sakslaste ja prantslastega. Mõlemal juhul meie «demokraatlik hääl» kõlapinda ei leiaks.
Rohkem võimu Euroopa Parlamendile tähendaks lõppu rahvusriikidele ja demokraatiale. Näib, et parim, mida saame praegu loota, on veel 70 aastat väikese kasuteguriga mitmekeelset jututuba, kuni Euroopa rahvastel saab küllalt sellest ideoloogilisest poliitprojektist.
Jaak Madison, Euroopa parlamendi liige, EKRE