02.02.2021
Valitsuse kinnitamine Riigikogus. Eva-Maria Liimets, välisminister.
“Vaatasin kordusest Eesti uue välisministri Eva-Maria Liimetsa intervjuu Välisilmas. Ma ei tunne teda isiklikult ja sestap juba vabandan ette, kui ta peaks seda lugema ja end kuidagi solvatuna tundma. Kuid nagu poliitikas ikka – kriitika on vahel karm ja ega see maailm ei olegi nii ilus, kui on kuskil võõrsil väikeriigis diplomaadi elu.
Alustuseks inimese veenvusest. Kui välisminister, kes on terve oma karjääri olnud diplomaat, pabistab ja närveerib intervjuu ajal, siis ei sisenda see suurt kindlustunnet, et minister suudab ka kaitsta Eesti huve jõuliselt ja efektiivselt.
Pähe õpitud stamplaused jätavad mulje, et minister tegelikult ei tea, mida ta tegema hakkab ja mis on Eesti välispoliitiline eesmärk. Arvestades Eesti geograafilist asukohta, kujutan ma oma vaimusilmas alati ette, kui mingi valdkonna minister peaks kohtuma näiteks oma idanaabri kolleegiga. Kas me kujutame Liimetsa ette rääkimas läbi meile olulistes küsimustes Sergei Lavroviga? Ma parem ei kujutagi.
Teiseks räägime sisust. See on sama hirmutav, kui esinemisoskus. Välisminister Liimets korrutas selle 10 minuti jooksul intervjuu ajal mitmel korral Euroopa väärtuste olulisusest. Lisaks mainis ta vajadust järgida Euroopa Liidu ühtset välispoliitikat ja samal ajal seda koordineerida Ameerika Ühendriikidega.
Sellisel juhul tekib küsimus, et milleks meile üldse vaja on välisministrit, kui ta paneb peamise panuse Euroopa Liidu ühtsele välispoliitikale, mis paraku tihti ei esinda Eesti välispoliitilisi huve? Samuti on tegemist naiivsusega, kus minister ei adu, et Euroopa Liidu välispoliitilised seisukohad väga tihti ei kattu Ameerika Ühendriikide seisukohtadega.
Mis siis teeb meie välisminister? Millist suunda ta eelistab? Kelle poole hoiab ja kuidas esindab Eesti huve?
Euroopa väärtuste valdkonda, mida Liimets mitmel korral rõhutas, kuulub kindlasti ka ta lubadus tagasi pöörata senine poliitika, millega Eesti seni rõhutas meie diplomaatide neutraalsust võõrriikides seksuaalvähemuste küsimustes. Liimets väitis, et nüüd on taas lubatud Eesti saadikutel osaleda välisriikides LGBT üritustel ja sellega väidetavalt kaitsta vähemuste õigusi.
Mina pole küll välisminister (veel), kuid minu jaoks on täiesti vastuvõetamatu, et ühe riigi diplomaadid sekkuvad teise riigi siseasjadesse, kui küsimus puudutab perekonnapoliitikat. Täpselt nagu on olnud meie jaoks vastuvõetamatu, et näiteks Suurbritannia saatkond heiskas 2014. aastal Tallinnas vikerkaarelipu.
Eesti välispoliitika eesmärk ei peaks olema abstraktsete, meile võõraste “euroopalike väärtuste” eksportimine, vaid meie julgeoleku ja huvide kaitsmine koos maksimaalse neutraalsusega teiste riikide siseasjades.
Kokkuvõtteks: Eesti uus välisminister tundub olevat tore naisterahvas, kes aga pole valmis esindama Eestit poliitiliselt kõrgtasemel ja lähtub endale sisendatud ideoloogiast, kus esikohal on Euroopa Liidu põhiroll meie välispoliitikas, ning naiivselt kõikide vähemuste kaitsmine. Paraku saab aga väita, et ainult naiseks olemisest ei piisa, et olla Eestile hea välisminister.
Kes oleks üldse Eestile hea välisminister?”
Jaak Madison, Euroopa Parlamendi saadik