Eesti eurosaadikud arutasid Delfi Euroopa erisaates, milline on olnud Euroopa Liidu liikmete osa Ukraina sõja taustal. Eurosaadik Jaak Madison (EKRE) rääkis, et ta oli isegi üllatunud, kui esialgu oli EL kiire ja otsustav Putini režiimi pitsitamise alustamisega, kuid mida aeg edasi, seda aeglasemalt asjad lähevad.
Jaak Madison kiitis EL-i samme sõja alguses, aga märkis, et abi andmise suurendamisel Ukrainale tuleks vaadata, kuhu raha läheb. „Ütleksin, et veebruari lõpus, esimestel päevadel olin ma meeldivalt üllatunud, kui kiiresti suutis EL hakata tegutsema ja reageerima olukorrale. Esimeste sanktsioonide valguses tehti rohkem, kui oskas keegi oodata.“
„Kui räägime rahalisest abist, siis võiks kiiremini edasi minna suuremate abipakettidega Ukrainale, kuid iga abi puhul on oluline teada, kuhu see raha läheb ja mille hüvanguks. Me ei kanna niisama miljardeid ühele riigile, sel peab olema kindel otstarve,“ sõnas Madison. Samas lisas ta, et EL peaks selgelt tõstma summasid, mis on mõeldud sõjalise abi andmiseks Ukrainale. „Kolmandaks, mida EL on positiivselt teinud, on sõjaliste vahendite andmise rahastamine Ukrainale. EL on maksnud kinni kaitsetööstuselt ostetud relvastust, et anda need Ukrainale, mis on väga õige samm. Kõige rohkem ongi vaja, et EL rahastaks sõjatehnikat ja et see saaks kiiresti Ukrainale üle antud.“
Veel leidis Jaak Madison, et otsustavat tegutsemist Vene gaasist loobumisel takistavad ikkagi Saksamaa varasemad valikud, millega tehti end sõltuvaks Venemaa tarbetest. „Fakt on see, et tänane olukord pole tekkinud üleöö. See olukord on tekkinud aastatega. Saksamaa on puht poliitilistelt aastaid tagasi võtnud suuna, et suurendavad oma energiatarbimist sõltuvuses Venemaast. See on poliitiline valik. Seetõttu on neil üleöö väga keeruline seda sammu teha. Euroopa Parlament on nõudnud resolutsioonides gaasi impordi lõpetamist, sõltuvuse vähendamist Venemaast. Aga vastavad küsimused on liikmesriikide pädevuses, kelle valitsused seda otsustavad. Valitsused sõltuvad parlamentidest ja parlamendid mõtlevad järgmistele valimistele. Minul ei ole praegu seda tunnet, et Saksamaa avalikkus nõuaks suurelt gaasi impordi lõpetamist Venemaalt ja oleks nõus maksma kordades kõrgemat hinda alternatiivide eest. Kokkuvõttes ei ole see väga ilus. Realpolitik sakslaste jaoks on see, et alguses loeb majandus ja raha ja alles siis vaadatakse, kuidas Ukrainat aidata ja sundida Venemaad põlvili ja kapituleeruma.“