Euroopa Parlamendi liige Jaak Madison nendib, et Ameerika Ühendriikide ja Iraani vahel lahvatanud konflikt ja pinged on esile toonud palju vastandlikke arvamusavaldusi üle maailma.
“Puutumatuks pole siin jäänud ka Eesti, kus oma seisukohti on väljendanud nii USA toetajad kui ka permanentsed ameeriklaste vihkajad. Sinna vahepeale jäävad ka kriitikud, kes proovides ise näida „neutraalsena“ mõistavad USA-d hukka ja osutavad rahvusvahelise õiguse rikkumisele, kuid samas samad kriitikud ei ole pööranud oma tähelepanu paljudele tõsistele rahvusvahelise õiguse rikkumistele Iraani, Venemaa, Hiina või paljude teiste riikide poolt. Kahepalgelisus?
Kuid üldse selleks, et süüdistada Ameerika Ühendriike rahvusvahelise õiguse rikkumises, tuleks analüüsida ÜRO harta artiklit 51, millele on USA tuginenud, kui põhjendas Iraani erivägede kindrali likvideerimist. Olgu öeldud, et õiguse, sh rahvusvahelise õiguse käsitlemisel on väga erinevad lähtekohad sõltuvalt hindaja taustast, ametist ja pädevusest.
Õigusfilosoof läheneb õiguse tõlgendamisele hoopis teisest nurgast kui poliitik, kelle esmane huvi peab olema oma riigi positsiooni kaitsmine ja tugevdamine. Seega ei ole vast kedagi, kes omaks tõemonopoli õiguse tõlgendamisel ja saaks öelda lõpliku õige vastuse antud juhtumi puhul. Kuid minu lähtepunkt on omane poliitikule, kelle huvides on Eesti ja USA koostöö arendamine ja vastuseis islamistlikule radikalismile.
Püstitagem aga kaks õigusfilosoofilist küsimust: kas üks riik on kohustatud iga hinna eest üheselt mõistetavalt käituma rahvusvahelise õiguse kohaselt, kui tema vastassubjekt ehk teine riik seda pidevalt ja tahtlikult rikub?
Olgu siin mainitud Iraani arendatav tuumarelv, inimõiguste rikkumised, terrorirühmituste rahastamine ja rünnakute korraldamised. Ka rahvusvahelise õiguse puhul võib lubatuks pidada deviisi „Ius est ars boni et aequi“ ehk et õigus on headuse ja õigluse kunst. Kas maailma vabastamine ühest olulisemast terroristide toetajast ja rahastajast ei ole hea ja õiglane?
Vastava ÜRO harta 51 alusel on igal riigil õigus relvastatuks enesekaitseks, kui on reaalne oht rünnakule oma riigi vastu. USA saatkonna ründamine Bagdadis võib selle alla liigituda.
Kuna rahvusvahelise õiguse järgi on riigi saatkond selle riigi ala, siis sellest johtuvalt on rünnak saatkonna vastu ka rünnak riigi vastu. Kriitikud on väitnud, et pole tõestatud saatkonna ründamise puhul selle seotust Iraani võimudega ja öelnud, et „olgu faktid olla“.
Sellise loogika järgi ei tohiks siis ka näiteks majandussanktsioone Venemaa vastu olla, kuna Venemaa väidab, et sõdurid Ida-Ukrainas ostsid oma relvad ja varustuse kohalikust jahikauplusest ja nemad ei tea agressioonist midagi?
Kui Iraan ütleb, et nad arendavad piiramatult edasi tuumarelva ehitamist ja jätkavad uraani rikastamisega, siis maailm, sh USA, peaks seda tegevusetult pealt vaatama, kuna keegi pole veel saatnud tuumarelvast ja selle ehitamisest pilte? Paraku kehtib ka Iraani puhul, nagu üldiselt kõigi puhul, et millegi kindlas viisis väitmiseks on tarvis loogiliste asjaolude kokkupanekut ja üldise pildi loomist.
Kui Iraan ei ole eitanud saatkonna ründamist ja on läbi aastate olnud otseselt terrorirühmituste rahastaja korraldamaks rünnakuid ja mõrvu naaberriikides, siis millist fakti on veel vaja, et teha Iraan vastutavaks selle konkreetse viimase rünnaku puhul? Pidagem meeles, et läbi kõikide aastate on nende rünnakute ninamees olnud just sama Iraani kindral, kes tänaseks puhkab iraanlaste arvates moslemite paradiisis neitside seltsis.
Lisaks on pragmaatiline põhjus kaitsmaks ameeriklaste otsust (geo)poliitiline. Igale jõule tekib vastujõud ja võitluses mõjusfääride pärast ei teki kunagi tühimikku. Meil tasub mõelda, et kas maailm oleks stabiilsem ja parem paik elamiseks, kui Lähis-Idas omaks suurimat mõjuvõimu Iraan ja läbi Iraani ka Venemaa? Kas tõesti aitaks see vähendada konflikte ning säästa inimelusid? Sellise stsenaariumi korral me näeksime maailmapoliitika ümberkujunemist, kus Venemaa suurendaks oma mõjuvõimu ning meie kontekstis ei peaks seda heaks pidama ükski eestlane.
Maailmas on hetkel kolm suurjõudu, kel on oma suurriiklikud huvid ja globaalsed mõjusfäärid: USA, Venemaa, Hiina. Nad kõik peavad üksteist tasakaalustama ja katsuma hoida maailma vaba suurkonfliktidest, kuid paratamatult on kõik riigid suuremal või väiksemalt määral sõltuvad suurriikidest. Minu eelistus siin peaks olema vast arusaadav kõigile antud loo lugejatele.”