Jaak Madison: järjekordne näide, et meie ametnikest on pugejalikkust välja juurida võimatu

Viimase nädala jooksul on meedias tähelepanu saanud uus biojäätmete ehk üldiselt tavaliste toidujäätmete komposteerimise uus kord. See jõustub käesoleva aasta lõpus 31. detsembrist.

Peagi kehtima hakkava korra järgi peab iga maja- või korteriomanik tellima endale eraldi kogumismahuti, mille tühjendamise eest tuleb kukrut kergendada. Teatud juhtudel on lubatud ka iseseisev jäätmete komposteerimine, mis eriti maaelanike puhul on olnud alati kõige tavapärasem lahendus. Palju pole aga tähelepanu pööratud sellele, et kust selline uus nõue tuleb ja kas selle uue nõude kehtestamiseks on ka mõistuspärane selgitus.

Alustame taustast

Uus nõue tuleneb juba 2008. aastal (kui valitsust juhtis Andrus Ansip ja keskkonnaminister oli reformierakondlane Jaanus Tamkivi) vastuvõetud direktiivist 2008/98/EÜ. See käsitleb jäätmeid ja direktiivi artikkel ühe kohaselt “sätestatakse meetmed keskkonna ja inimese tervise kaitsmiseks selle kaudu, et välditakse või vähendatakse jäätmete tekitamist, jäätmete tekitamise ja käitlemise ebasoodsat mõju ning vähendatakse ressursside kasutamise üldmõju ja suurendatakse sellise kasutamise tõhusust, mis on oluline ringmajandusele üleminekuks ja liidu konkurentsivõime tagamiseks pikas perspektiivis”.

Nüüd peagi kehtima hakkavat nõuet käsitleb direktiivi artikkel 22, mille kohaselt tõesti “Liikmesriigid tagavad, et hiljemalt 31. detsembril 2023 ja järgides artikli 10 lõikeid 2 ja 3, biojäätmed kas eraldatakse ja võetakse tekke kohal ringlusse või neid kogutakse eraldi ega segata muud liiki jäätmetega”.

Sama artikkel sedastab järgnevatki: “Liikmesriigid võtavad kooskõlas artiklitega 4 ja 13 meetmeid, et:

a) kannustada biojäätmete ringlussevõttu, sealhulgas kompostimist ja anaeroobset kääritamist, nii et oleks tagatud kõrgetasemeline keskkonnakaitse ja väljund, mis vastab asjaomastele kõrgetele kvaliteedistandarditele;
b) ergutada kodukompostimist ning
c) edendada biojäätmetest valmistatud materjalide kasutamist.”

Nüüd kohe ka küsimus: kas direktiivi artikkel 22 lõige 2 punkti b seatud eesmärki ergutada kodukompostimist täidab uus nõue ehitada näiteks üksikus talukohas endale uus komposteerimiskast, mille kohta peab ametnikule saatma pildi ja mille kohta võib ka ametnik teha rahatrahvi, kui see kast ei meeldi? Tõenäoliselt mitte.

Kui keegi soovib, siis võib iseseisvalt tutvuda ka juba mainitud artikli 10 lõigete 2 ja 3-ga, mis on seotud artikkel 22 täitmisega. Kuid need käsitlevad jääkide liigiti kogumist ning seetõttu ei puutu kuidagi asjasse seoses uue kehtima hakkava korraga, mis käsitleb ka maapiirkondades elavate inimeste uue kohustusega täita ametnike korraldusi kompostikastide tellimiseks või ehitamiseks.

Sama kehtib ka artiklite 4 ja 13-ga, mis on mainitud, kuna need räägivad jäätmete käitlemise hierarhiast (alates jäätmete tekke vältimisest kuni taaskasutuseni ning vajadusest säästa keskkonda ja loodust).

Seega antud direktiivis ei ole kuidagi spetsiifiliselt öeldud, kuidas peab liikmesriik üle võtma antud direktiivi, vaid eesmärk on väga üldiselt laialivalguv: biojäätmed tuleb eraldi sorteerida ja siis seejärel kas saata ära või ise komposteerida. Kõik. Punkt.

Mida on teinud aga Eesti?

Teadaolevalt on Eesti pannud kohustuse omavalitsustele, mida on meil 79, töötada välja kord, kuidas kontrollida inimeste harjumust jäätmeid sorteerida ning neid komposteerida. Võime arvestada, kuidas kerkib nüüd meil omavalitsustest jupijumalaid, kes erineval määral kehtestavad reegleid jäätmekäitluseks ning kodumajapidamistes toidujäätmete kompostihunnikusse viskamiseks.

Miks ma seda arvan? Kuna Eesti ise on võtnud antud direktiivi üle nagu ikka kohane ühele alamale Euroopa Liidus: kui saksad käsivad üht, siis meie teeme hoopis palju enamgi veel!

Kokkuvõtteks

Tuleb nentida, et ega meie ametnike mentaliteedist pugejalikku arusaama välja juurida on ehk võimatu. Direktiiviga, mida esiteks poleks üldse vaja olnudki, kuna biojäätmete käitlemine võiks/peaks olema iga riigi enda siseasi, oleks saanud kooskõlas ülevõtmine olla näiteks järgnev lahendus: kontrollida tiheasustusaladel veidi enam komposteerimise tingimusi ning hajaasustusaladel ehk sisuliselt maapiirkondades anda soovitus jälgida hoolikalt, et toidujäätmed oleksid eraldi ladustatud ning et need ei rikuks avalikku heakorda ja naabrite elutingimusi.

Seda viimast, ma julgen väita, teevad täna juba peaaegu kõik maaelanikud, kes saavad osa oma aiapeenramullast just kompostihunnikust, ilma ühegi biojäätmete kastita koos prügiveo arvega või ametniku kontrollita trahviähvardusel.

Jaak Madison, Euroopa Parlamendi liige (EKRE)