11.07.2023
JAAK MADISON
Europarlamenti jõudnud looduse taastamise määrus on kõige ehedam roheideoloogiline projekt, milles pole vähimalgi määral antud selgitust, kuidas selle teostamine võiks Eesti majandust mõjutada, kirjutab Jaak Madison.
11. juulil tuleb Euroopa Parlamendis hääletusele Euroopa Komisjoni määrus (ehk otsekohalduv ja ilma tingimisruumita nüanssides), millega eelnevalt on nõustunud kahjuks ka Eesti valitsus.
Määruse pealkiri “Looduse taastamise määrus” kõlab kaunilt, seda tuleb tunnistada. Kes siis ei tahaks taastada loodust, näha liigirikkust lindude seas ning nautida puhast õhku ja vett? Kõik me soovime seda. Kuid kui seda hakatakse tegema ilma mõjuanalüüsideta kogu ühiskonnale ja ilma mõjuanalüüsideta tegevuste efektiivsusele, siis pole me Euroopas teps mitte paremad kui nõukogulikud jõgede ümberpöörajad või suure hüppe teostajad Mao Zedongi jälgedes.
Selle määruse valguses tasub ka esile tuua, et ühe osana suurest rohepöördest on Euroopa Komisjon andnud hiljuti heakskiidu Hollandi valitsuse kavale sundvõõrandada 3000 farmi 1,5 miljardi euro eest. Ikka selleks, et päästa planeeti, kus vaid 1,5 protsenti kogu CO2 massist on tekitatud inimeste poolt.
See arvamuslugu siin minu sulest on suunatud suuresti ka teistele Eesti saadikutele Euroopa Parlamendis, kes kaaluvad selle määruse poolt oma hääle anda. Ma siiralt kahtlen, kas enamus parlamendiliikmetest on selle määruse algusest lõpuni kas või korra läbi lugenud ning sestap võibki jääda paljudele ka Eesti esindajatele mulje, et ega see siis Eestit suurt ju ei puuduta. Siiski puudutab ja palju puudutab.
Võtan kokku ehk kõige olulisemad asjaolud kõnealuses määruses.
TÜ teadlane hakkab miljonigrandi toel soodest immitsevat naerugaasi uurima
Esiteks bürokraatia. Määrusega kohustuvad liikmesriigid, sh Eesti, hakkama tegema põhjalikku ülevaadet meie näiteks põllumajandusmaade ja merealade olukorra kohta, elik määratlema, millised alad oleks vaja taastada. Kui palju on selleks vaja uusi bürokraate? Keegi ei tea. Kui palju see iga-aastane aruandlus Euroopa Komisjonile meile maksab? Keegi ei tea.
Teiseks meetmed, mida tuleb rakendada. Näiteks määruse artikkel 4 lõike kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada taastamismeetmed põllumajanduses kasutatava turvasmulla jaoks aladel, mis on kuivendatud turbaalad ja need tuleb kehtestada vähemalt ulatuses: 30 protsendil sellistest aladest 2030. aastaks ja vähemalt veerand sellest tuleb taassoostada ja 2050. aastaks tuleb need kehtestada lausa 70 protsendil aladest ja pool sellest tuleb taassoostada.
Tasub mainida, et turvast peetakse taastuvaks energiaallikaks ning Eestis on see oluline ressurss kütusena ja abiks põllumajanduses. Näiteks kuivturvas ja sellest valmistatud brikett on parimaid kütuseliike, kuna selle omadused on vähene tuhasus, suur kütteväärtus ja ka keskkonnaohtlike lisandite väike sisaldus. Seega tõmbame sellele kriipsu peale?
Muidugi on toodud ka määruse lisades meetmed, kuidas peaks taastama Euroopa Komisjoni arvates loodust. Kõige põnevamad meetmed on järgmised:
“Taastada märgalad, taassoostades kuivendatud turbaalasid, eemaldades turbaalade kuivendusrajatisi, muutes poldreid uuesti üleujutatavaks ja lõpetades turba kaevandamise.” Kas lõpetame taastuva energia kasutamise kütusena ning laseme taas ujutada üle kuivendatud alad, mille kuivendamiseks põllu- ja metsamaa kasutamiseks meie esivanemad nägid kurja vaeva?
“Suurendada metsades ökoloogilisi elemente, nagu suured, vanad ja surevad puud (elupaigapuud) ning lamava ja seisva lagupuidu hulk.” Laseme metsadel mädaneda ja ressursil raisku minna ning soodustame puiduhaiguste levikud?
“Võtta põllumaal ja intensiivselt kasutataval rohumaal kasutusele mitmekesised maastikuelemendid, nagu puhverribad, pärismaiste lilledega põlluservad, hekid, puud, metsatukad, astangulised müürid, tiigid, elupaigakoridorid, astmelauad jne.” Paneme kohustuse põllumeestele lasta osa väärtuslikust põllumaast raisku ning rajada karjamaale tiigid koos hekkide ja lilleliste põlluservadega? Mis oleks see majanduslik kulu põllumehele? Kuidas see mõjutaks meie toidutootmist?
“Vajaduse korral vähendada rohumaadel karjatamise intensiivsust või niitmisrežiimi ning alustada uuesti ekstensiivset koduloomade karjatamist ja ekstensiivset niitmist seal, kus sellest on loobutud.” Mulle küll meeldiks, kui oleks rohkem väiketalusid Eestis, kuid kuidas praegune bürokraatia ja regulatsioonid sellele kaasa aitaksid? Seega lihtsalt keelustame mingi piirini karjatamist rohumaadel? Mis oleks selle mõju toidutootmisele? Keegi ei tea.
Neid näiteid on veel mitmeid ja nendega peaks seadusandjad olema enne hääletust selgelt kursis, kuid paljud neist kahjuks ei ole. Antud määruse puhul on tegemist kõige ehedama roheideoloogilise projektiga, milles pole mingilgi määral antud selgitust, kuidas selle kõige teostamine võiks mõjutada just Eesti (põllu)majandust, meie toidutootmist ning kuidas kasvõi kuivendatud alade taassoostamine ja osa metsade mädanema jätmine võiks mõjutada ökosüsteemi ja keskkonda.
Seega peaks iga vähegi analüüsivõimet omav rahvasaadik sellise määruse resoluutselt tagasi lükkama ja selle maha hääletama. Näis siis, kes seda Eesti omadest teevad.
Jaak Madison, Euroopa Parlamendi saadik (EKRE)