25.01.2022
Jaak Madison
Eesti meedia kirjutab, kuidas kaitseministeeriumi plaan Ukrainale loovutada 122 mm haubitsaid on karidele jooksnud. Nimelt on vaja relvade ekspordiks haubitsate tootjariigilt Saksamaalt nõusolekut, mida too anda ei taha.
Vabandusteks, mida meedia kriitiliselt ei analüüsi, tuuakse ajaloolisi põhjendusi ja põhimõtet, et Saksamaa ei anna relvi riikidele, mis on seotud sõjaliste konfliktidega. Need argumendid aga ei pea vett. Esitatud vabandused on pigem mõeldud tegelike põhjuste varjamiseks.
EKRE on hoiatanud, et ideoloogilise rohepöörde läbisurumine toob Saksamaale kaasa sõltumise Venemaast. Kuna Saksamaa sulges agaralt kivisöekaevandusi ja tuumaelektrijaamu ning et tuul ja päike talvel elektrit piisavalt ei anna, siis on tulemuseks Venemaa gaasist ja kivisöest sõltumine.
Olen juhtinud varasemalt tähelepanu tõsiasjale, et see seab Saksamaa väga ohtlikusse olukorda, kus sakslased peavad tegema valiku sooja toa või Euroopa julgeoleku vahel.
Hetkel valis Saksamaa valitsus Vladimir Putini gaasi ja jättis Ukraina Venemaa agressiooni eest kaitseta. Ise kaitsevahendeid ei tarni ja teistel riikidel keelab võimalusel seda teha. Eelnevat ilmestab ka Suurbritannia näide, et relvi tarnitakse Ukrainasse Saksamaast kaarega mööda lennates, et vältida vajadust küsida sakslaste nõusolekut, mille saamine võtaks kaua aega.
Saksamaa, mis kuulub maailma viie suurima relvaeksportija sekka ning mis tegi eelmine aasta relvade eksportimises rekordi, proovib väita, et Ukrainasse ei saa relvi saata sõjalise konflikti pärast. Millegipärast, aga ei takista see saata Saksamaal relvi Egiptusele (752 000 000 euro väärtuses), Katarile (305 100 000 euro väärtuses), Araabia Ühendemiraatidele (51 000 000 euro väärtuses), Kuveidile (23 400 000 euro väärtuses) jne.
Mainitud riigid on seotud mitmete sõjaliste konfliktidega. Egiptus, Kuveit ja Araabia Ühendemiraadid on seotud sõjalise konfliktiga Jeemenis, kus kuueaastase sõja käigus on surma saanud üle 233 000 inimese. Liibüa kodusõjas toetab Katar sõjaliselt valitsusvägesid ja Egiptus ning Araabia Ühendemiraadid toetavad mässulisi.
Väljatoodud riigid aga ei pea ennast kaitsma Venemaa agressiooni eest ning seepärast võib neile rahulikult relvi tarnida, jättes Ukraina samal ajal kuivale.
Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia näevad ohtu Ukraina iseseisvusele ning seepärast teavad, et parim heidutus on tarnida relvi Kiievile, et teha riigi hõivamine Venemaale võimalikult valulikuks. Saksamaa aga loodab nõrgale diplomaatilisele lahendusele ja peaks siililegi selge olema, et see ei anna tulemusi, pidades silmas Putini ebareaalseid nõudmisi.
Ajaloost õppides peaks Saksamaa käitumine olema risti vastupidine, kui eesmärgiks oleks uue sõja ärahoidmine. Ega targad ilmaasjata ei ole öelnud, et kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks. Ei heidutanud nõrk diplomaatia Saksamaa diktaatorit 1930. aastate lõpus, ei heiduta see praegu ka Putinit. Tema austab vaid jõudu.
Jääb loota, et Saksamaa muudab oma poliitikat relvade tarne osas Ukrainale, sest muidu võibki tunduda, et riigipäevahoones langetab otsuseid Venemaa gaas. Samal ajal on need lootused tõenäoliselt asjatud, sest vana sõprust kahe vaenlase vahel ei murra vast miski. Siit ka õppetund Euroopale, et energeetilist julgeolekut ei tohi loovutada vaenulikule riigile, et teostada hullumeelset rohepööret.
Jaak Madison, Euroopa Parlamendi liige (EKRE/Identiteet ja Demokraatia)