17.01.2023
Jaak Madison
Meedias ja avalikkuses on palju imestatud uue direktiivi üle, millega Eesti koos teiste riikidega peavad hakkama kuvama lisaks liitrihinnale tanklates ka hinda umbmääraselt 100 km läbimise kohta erimõõdus sõiduki kohta. Ent ikka ahhetatakse ja ohhetatakse silmad imestusest suureks.
Kui see on tõesti uudiseks, et Euroopa Liit toodab massiivselt eelnõusid ja määruseid, mil puudub reaalsusega kokkupuude, siis on see inimene elanud kuskil paralleelreaalsuses. Brüsselis töötab tuhandeid bürokraate, kelle elu sügav mõte on tõestada enda vajadust. Selle tõestamiseks peabki bürokraat tootma pidevalt uut bürokraatiat ja meie siin pärismaalastena saame siis imestada.
Kuid palju olulisem oleks aru saada, et kõik need direktiivid ja määrused saavad reaalsuseks vaid seepärast, et meie omad truualamlikud eurofiilidest bürokraadid koos Euroopa Liidu õigusloomest ministritega lasevad need lihtsalt läbi. Seejärel aga imestavad meedias, et oih, mis nüüd küll juhtus ja küll me ikka peaksime mitte rumalusi üle võtma. Selle kohta ütleks nii mõnigi, et „No shit, Sherlock!“.
Olgu öeldud, et see kurikuulus direktiiv, millest asi alguse sai, võeti vastu 2014. aastal! Loomulikult oli siis juhtparteiks, nagu praegugi, Reformierakond.
Seega peaks olema keskmisel valijal ka 5. märtsil aru saada, mille vahel ta valib: kas üllatavaid nägusid tegevaid poliitikuid, kelle rumaluse või laiskuse pärast lastakse läbi totraid direktiive ja määruseid, või poliitikuid, kes suudaksid vahele panna kvaliteedifiltri algatustele, mis on mõistlikud ja mis kuuluvad prügikasti.
Jaak Madison, Euroopa Parlamendi liige (EKRE)