03.05.2023
JAAK MADISON
Liisa Pakosta, värske uus vana Riigikogu liige, on kirjutanud osaliselt seosetu, kuid kaebliku arvamusloo sellest, milline on tõeline traditsiooniline perekond ja kes väidetavalt kardab debatti Riigikogus. Kuna poliitikas on debati osaks ka arvamusvahetused artiklite näol, mille eesmärgiks on ühest küljest vastaspoolele näidata oma seisukohtade paremust, samas ka veenda avalikkust oma argumentide tugevuses, kirjutangi pr Pakostale vastuloo.
Esiteks toetusrühmadest Riigikogus, millesse olevat kuulunud ka Liisa Pakosta. Pakosta oli liitunud traditsioonilise perekonna toetusrühmaga, kuid kuna riigikogulane ise avaldas tugevat toetust avalikkuses n-ö „abieluvõrdsusele“ (kas pole mitte naljakas sõna pehmendamaks homoabielude definitsiooni?), siis olevat toetusrühma enamus arvanud Pakosta välja.
Nüüd siis on riigikogulane kurtnud, et osa poliitjõududest ei soovi pidada debatti. Liisa Pakosta „vana kalana“ täiesti teadlikult hämab debati teemal, kuna sisulist debatti on võimalik pidada Riigikogus nii komisjonitöös, täiskoguistungitel kõnesid pidades ja küsimusi küsides kui ka meedia vahendusel, nagu just praegu siin. Kuid toetusrühma mõte ongi just koondada sarnaste seisukohtadega riigikogulasi, kes seisavad mingi konkreetse küsimusega ühel pool lahinguvälja.
Kui aga seisukohtades täiesti teisel poolel olev poliitvõitleja hüppab sellesse toetusrühma, siis ilmselgelt pole see enam sarnaste väärtustega isikute ühendus, vaid sisemiste dissidentide poolt ära solgitud. Riigikogus on ka loodud näiteks korvpalli toetusrühm, kuhu arvatavasti ei liitu ju riigikogulased, kes vihkavad korvpalli ja hakkavad seletama sellest, kuidas võiks ikka korvpalli mängida lisaks kätele ka jalgadega, kuna ainult kätega mängimine diskrimineerib isikuid, kellel jalad on tugevamad kui käed?
Siin laskub riigikogulane täiesti klassikalisse demagoogiasse, üritades panna võrdusmärki perekonnamudeli ema-isa-lapsed ja mees-mees-lapsed, naine-naine-lapsed või ema-vanaema-lapsed vahele. Pakosta väidab järgmist, mõnusas demagoogia kastmes: „Eesti 200 usub, et kui kaks täiskasvanut armastavad teineteist ja elavad rahumeelselt ning armastavalt koos, on see täiesti loomulik perekond. Kui last kasvatavad kaks last väga armastavat samasoolist täiskasvanut, näiteks ema ja vanaema, on jälle tegu kiiduväärt loomuliku perekonnaga.“
Selge, taas tuli igivana liberaalide argument armastusest. Kas Eesti 200 seisaks „abieluvõrdsuse“ eest inimestele, kes armastavad oma venda või õde? Miks on praegu diskrimineeritud nende inimeste õigus abielluda oma õega, kui seal on siiras ja puhas armastus ning soov lapsi kasvatada?
Ma loodan, et iga tervemõistuslik ja loogilist arutlusvõimet omav isend suudab aru saada, et armastus on õiguslikult defineerimata mõiste, millega ei saa õigustada iga moevoolu perekonnaseaduse muutmiseks. Kui Pakosta väidab, et ema ja vanaema, kes kasvatavad last, on loomulik perekond, siis kas me näeme valitsuserakonna soovi laiendada perekonnaseadust nõnda, et ema ja tütar saaksid end laulatada Kaarli kirikus preestri õnnistusega?
Järgmisena toob Pakosta muidugi järgmise algklassile väärilise „argumendi“, et „Mu klassiõde oli abielus mehega. Enam ei ole, sest see mees tappis oma naise, nelja lapse ema raevuhoos.“ Oleme ka seda kuulnud, et homoabielud on nii kaunid ja head, kuna emade ja isadega perekondades on palju vägivalda ja no näed nüüd lugu – Pakosta klassiõde tapeti oma mehe poolt ja seepärast on oluline seadustada homoabielud! Kohe kindlasti on hea mõte minna laiendama perekonna tähendust õiguslikult, kuna eksisteerib perevägivald emade ja isadega perekondades!?
Ma soovitaks Liisa Pakostal aga tutvuda näiteks USAs tehtud uuringutega, et kui stabiilsed on omavahelised suhted samasoolistel võrreldes traditsiooniliste peresuhetega ning milline keskkond on siis lapsele parem. Isiklike emotsioonide ja tundepuhangutega võib rahulikult muid asju teha, mitte asuda looma seadusandlust, mis mõjutab eriti laste heaolu.
Lõpetuseks perekonna sisulisest mõistest, mida peavad traditsiooniliseks konservatiivid. Perekond ühiskonna alusvundamendina on alati olnud eesmärgiga kasvatada järglasi ja tagada seeläbi ühiskonna, praegusel juhul Eesti kui rahvusriigi kestmine. Seega klassikaline traditsiooniline perekond saab olla ainult mees ja naine, kes on võimelised ja muidugi loodetavasti ka soovivad saada lapsi.
Kas siin esineb väga halbu näiteid, kus mees peksab naist ja jätab lapsed maha? Jah, eksisteerib. Kahjuks. Selliste probleemidega peab kahtlemata tegelema. Samas sellised probleemid pole vähimalgi määral argumendiks, et lapsi võiksid endale surrogaatemaduse kaudu tellida ka homopaarid, kes suuremal määral mõtlevad enda egoistlike huvide peale tunda ennast «võrdväärsena», mitte laste huvide peale kasvada ema ja isaga. Keegi ei küsi lapse käest, kas soovid endale ema ja isa asemel hoopis kahte isa või kahte ema, kes mängivad siis kodus ema ja isa.
Perekonnavorme on tõesti palju. Meil on palju üksikvanemaid, perekondi, kus üksikvanem kasvatab last koos lapse vanavanemaga ning ka perekondi, kus laste eest hoolitsevad ainult vanavanemad. Kuid need ei anna mingit alust legaliseerida samasooliste abielusid. Kui annaksid, siis milleks peatuda siin? Miks peaksid saama abielluda ainult kaks samasoolist? Kui armastus on taevani, siis abiellugu kas või piiritu arv samasoolisi?
Liberaalide võimetus sellistele küsimustele vastata näitab nende argumentide sisutust, emotsionaalsust ja tihti ka lihtlabast rumalust.
Jaak Madison, Euroopa Parlamendi liig (EKRE)