16.10.2019
EKRE eurosaadik Jaak Madison Strasbourgis.
EKRE saadik Euroopa Parlamendis Jaak Madison arutleb õiguskantsleri algatatud lumehelbekeste vorpimise plaani üle.
“Loen meediast, et õiguskantsleri hinnangul ei tohiks avaldada õpilaste spordipäevade tulemusi, kuna tegu on osaga kehalise kasvatuse tunnist ning läbi selle on spordipäeva tulemused delikaatsed andmed õppeedukusest. Hüva, läksin mina siis õiguskantsleri kodulehele ning lugesin selle pöördumise läbi, millega ta vastab Eesti Koolipsühholoogide Ühingu esindajale Karmen Maikalule. Kahjuks ei leia pr Maikalu kirja, sest hea oleks näha ka algset pöördumist ja küsimust õiguskantslerile. Kuid see selleks.
Oma vastuses kirjutab õiguskantsler: “Laste edasijõudmist ja õppeedukust peegeldavad andmed on õpilase isikuandmed, millele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt õpilase eraelu puutumatust (vt õiguskantsleri seisukohta). Seetõttu peab kool tunnistama hinnetega seotud teabe asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks (avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 12).”
Ma saan inimlikult sellest murest ja eesmärgist aru: kaitsta igat last hoolimata tema õppeprobleemidest, mis tihti tulenevad halvast kodusest olukorrast. Kuid sellega minnakse liiale. Liiga liiale! Kuigi eesmärk on ehk üllas, siis reaalsuses on selle täitmine võimatu ning lisaks toob ka hoopis negatiivseid tagajärgi.
Kui õiguskantsleri nõuet täita, siis tuleks klassiruumis hinnete panemisel kas nõuda kõikidelt kaasõpilastelt totaalset konfidentsiaalsust (millise jõuga küll, huvitav?), kuna õppeedukus on selgesti kõikidele klassikaaslastele ja läbi selle ka nende peredele kättesaadav. Väiksemates kohtades on see elementaarne, et teatakse pea kõike üksteisest.
Lähme aga edasi: mis siis teha, kui õpilase Peetri tulemused koolis saavad teatavaks pinginaaber Mari emale, kes arutab sel teemal omakorda tööl koos töökaaslase Indrekuga, kes on omakorda Peetri ja Mari klassivend Oskari isa? Kas antakse keegi kohtusse, kuna ehk on Mari lekitanud isiklikke andmeid? Tundub jabur? Ei, see on 21. sajandi reaalsus.
Kuid uuesti spordipäevast. Kui eesmärgiks on kaitsta nõrgemate laste isiklikke andmeid, siis mida tegelikult saavutatakse? Saavutatakse tublimate, teotahtelisemate ja agaramate allasurumist, millega kärbitakse lapse ambitsioone, mis tulenevad edust milleski. Näiteks spordis. Kuid samal ajal ei parandata kuidagi nõrgemate olukorda, sest kes on ikka spordis nõrgem, seda on ka hästi klassikaaslaste seas teada.
Tean seda omast käest, sest põhikooli esimese viie-kuue aasta jooksul olin spordis mina selgesti keskmisest nõrgem. Hea tunne polnud, kuid see andis hoopis motivatsiooni olla parem ja tugevam ning minna suusatrenni. Pikk jutt, kuid kokkuvõttes olin ma füüsiliselt gümnaasiumi ajaks päris kindlasti tugevalt üle keskmise. Seda tänaseni.
Alati on kaks varianti, kuidas ühiskonda kujundada: 1) Tuua eeskujuks tublimaid ükskõik millises eluvaldkonnas, kas spordis või teaduses või muusikas, millega rihitakse keskmist taset üles ning läbi selle ka areneb ühiskond, 2) Nii-nimetatult üksikute kaitsmise eesmärgiga surutakse alla andekamaid, tublimaid, töökamaid ja edumeelsemaid, mille tulemuseks on ühiskonna üldine mandumine ning allakäik.”