19.08.2022
Jaak Madison
Pole tarvis hakata meelde tuletama seda, kuidas viimase paari dekaadi jooksul on Eesti elanud ühes mullis, kus on arvatud, et ega ise ei peagi maksimaalselt panustama iseseisvasse kaitsevõimesse, kuna meil on NATO liitlased, kes tingimusteta ja kõhklemata on valmis oma sõdureid saatma siia sõdima ja surema meie eest. Kas see usk on ka realistlik olnud, on iseküsimus, kuid vähemalt Reformierakonna liidrid on seda läbi aegade avalikkusele rõhutanud.
Näiteks kui Konservatiivse Rahvaerakonna saadikud Riigikogus, sh siinkirjutaja, küsisid 2016 aastal peaminister Taavi Rõivase käest Eesti tsiviilkaitse ja pommivarjendite kohta, siis peaminister pigem naeruvääristas küsimuse püstitust ja toonitas, et „meil on liitlased“. Väga rehepaplik on kahjuks see suhtumine Maarjamaal olnud.
Kuid 24. veebruari hommikul tuli paljudel siiski meelde reaalsus, et me ei saa lubada endale mugavat elukest nagu Luksemburgis, kus ükski suur naaberriik ei ohusta sinu eksistentsi. Meie peame igapäevaselt arvestama mõttega, et Venemaa on alati meie olemasolu ohustanud ja jääb seda ka ohustama. Vähendamaks seda ohtu tuleb aga ise täie tõsidusega seda aduda ning investeerida järjepidevalt oma kaitsevõimesse.
Kuid mida paganat on Eestis tehtud alates 24. veebruarist? Kui veel kuu aega enne Venemaa agressiooni Ukraina vastu ehk 20. jaanuaril teatas peaminister Kallas, et Eesti suurendab lähiaastatel kaitsekulutusi erakorraliselt 380 miljoni euro võrra, siis ühiskonnas oli tunda rõõmsamat meeleolu: vot on alles peaminister, kes kaitseb Eestit! Paraku ei olnud juba siis arusaadav, et mida tähendab täpsemalt „lähiaastatel“ ning milliseid võimekusi konkreetselt selle raha eest saab arendada. Kuid 24. veebruarist oli selge, et see 380 miljonit eurot ei ole piisav ja ei ole ka piisav rääkida „lähiaastatest“. Selge oli see juba nüüdseks ülemöödunud valitsuse ajal, et Eesti suurim kaitselünk on meie puudulik õhutõrje. Kui Konservatiivne Rahvaerakond seda teemat tõstatas valitsuses, siis paraku elas nii avalikkus kui ka meediaruum mõnusas illusioonis, et milleks seda ikkagi nii väga vaja ongi. 24. veebruari hommik näitas, milleks seda vaja on.
Paraku möödub mõne päeva pärast juba 6 kuud (!!) agressioonist Ukraina vastu ja siiani ei ole konkreetset rahaeraldist valitsuse poolt keskmaa õhutõrje arendamiseks! Minu jaoks on see täiesti absurdne olukord, mis ilmselgelt ei näita ka meie vägagi kallitele liitlastele, et Eesti lisaks suurtele sõnadele ja heietustele ka sisuliselt suudaks midagi otsustada meie riigikaitse tugevdamiseks. Valitsus eesotsas Kaja Kallasega on toonud nüüd viimase kuu aja jooksul üheks vabanduseks otsustamatuse pärast puhkused. Pardon my French, kuid eestlasi ei huvita valitsusliikmete toredad puhkusereisid, kui küsimuse all on meie kaitsevõime võimaliku okupandi vastu. Kuid need puhkused ei takistanud samal ajal tegeleda operatiivselt Narvast tanki eemaldamisega, mis oli õige samm, kuid sõjategevuses Eesti kaitsmiseks vaevalt meid palju aitab.
Kuid kui kuuleb taas Reformierakonna poolt juttu, et nüüd tuleb keskmaa õhutõrjet arutada riigieelarve strateegia arutelude käigus, siis tõmbub rusikas pingesse. Küsimus ei saa enam olla arutamisest riigieelarve strateegia käigus, kuna me räägime võimekusest, mida tuleb niikuinii arendada. Sõltumata lõpuks täpsest summast. Kuid mida kauem venitatakse, seda rohkem see maksma ka läheb ja see on konkreetselt Kaja Kallase otsustamatuse tagajärg.
Homme on 20. august ja eestlased rõõmsalt tähistavad pidupäeva. Tore on, et tähistavad. Kuid kui samal ajal tähistavad pidupäeva Roosiaias šampanjapokaalide kõlisedes ka valitsuse liikmed koos peaministriga, siis mõelgu enne rüüpamist, et kas nende töö Eesti kaitsmiseks on ikka tehtud. Ei ole sobilik pidutseda, kui 6 kuud pole suudetud teha kõige vajalikumaid otsuseid. Mina lähen homme Roosiaeda ja vaatame, kes neist siis seal mõnuleb ja julgeb ausalt silma vaadata.
Jaak Madison, EKRE saadik Euroopa Parlamendis
Lugu ilmus algselt ERR-is