Sellist alapealkirja kandis osa Trivimi Velliste esseest „Pätsi paradoks ehk äraleppimine ajalooga“, milles Ta kutsub ülesse Toompeale Kuberneri aeda Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks püstitama mälestusmärki Konstantin Pätsile (vaata Postimees, 3. september, AK, lk. 4-5).
Ning sedastades, et suhtumine Pätsisse on sageli mütoloogiline, teeb ta ettepaneku, et mõni noorem ajaloolane võiks uurida, kuidas sündis ja kujunes müüt „vaikivast ajastust“ või „hääletust alistumisest“. Et taolisi nimetusi K. Pätsi valitsemise eri perioodide kohta on kasutatud juba üle viiekümne aasta ning algselt põhiliselt Välis-Eestis, võib kinnitada iga eksiilis ilmunud kirjandusega vähegi kursis olev lugeja. Nimetame või William Tominga „Mälestusi“ (Toronto, 1970) või Harald Rootsi „ Kui võitluseta murdus mõõk“ (Toronto, 1993).
Seepärast tunduvad T. Velliste artilis esitatud edasised küsimused ja ka teistes varasemates esinemistes ning artiklites korduvalt avaldatud mõtted kalduvad aga sageli pigem vandenõuteooriate hulka. Muidugi ei ole selles midagi uut, väga palju sellest, mida Samba püstitamise üleskutsele allakirjutanud selle vajaduse põhjenduseks toovad, pärinevadki sellest vaikivast ajastust, mil 1934.a. loodud propagandatalitus rakendati Pätsi kui rahva isa ideaalkuju põlistamise teenistusse. Ühes on T. Vellistel õigus- K. Pätsi kui äärmiselt vastuolulise persooni osa Eesti omariikluse tekkel ja hukul ei ole mõtet vältida. „Peame oma riigi sünniloole ikka otse näkku vaatama“. Ning siin avaldubki kõige ilmekamalt K. Pätsi ning ka paljude temast kirjutajate bütsantslik mõtteviis ehk ühe isiku rolli ületähtsustamine. Ja seda läbi kogu perioodi, mil Päts suures poliitikas osales, vaadeldes.
Kuna seoses K. Pätsile ausamba püstitamisega on vahepeal ilmunud ka teisi arvamusi (vaata või Jaak Valge. Strandmann tagasi Toompeale. Sirp, 21 oktoober 2016 , lk. 20-21.) võimalike Toompea mälestussamba kandidaatide kohta, siis püüaks alljärgnevas vaadelda vaid mõningaid samme Eesti oma-riikluse kujunemisloos, mida Trivimi Velliste Konstantin Pätsi mälestusmärgile annetuste korjamiseks väljaantud postkaardi tagaküljel eriti rõhutab. Loeme sellelt, et tahetakse koos meiega püstitada mälestusmärki Eesti riigi rajajale ja väljakuulutajale. Ometi on ajaloost teada, et juba 1917.a. märtsis esitati peale 1917.a. veebruari-revolutsiooni võimule tulnud Venemaa Ajutisele Valitsusele Eesti omavalitsuse projekt, mille koostasid Jaan Tõnisson, Henrik Koppel, Otto Strandman, Jaan Raamot ning Jüri Vilms. Sama aasta 1. juulil toimus Toompeal Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu (maapäev), mille liikmete hulka oli valitud ka K. Päts, esimene istung, kus asjaajamise keeleks määrati eesti keel ning selle esimeseks esimeheks valiti tööerakondlane Artusr Valner. Nädal hiljem ehk 7. juulil valiti Eestimaa Maavalitsuse esimeseks esimeheks põllunduskooli õpetaja ja koolijuht Jaan Raamot. Ning kuigi enamuses Eesti asju ajavates ülemaalistes institutsioonides oli kasutusel juba eesti keel, võib vastvalitud Tallinna linnavolikogu 24. augustil toimunud esimese koosoleku protokolli esimest päevakorrapunkti ( volikogu asjaajamise keele äramääramine) käsitlevast tekstist lugeda, et ainukesena oli eesti keelt kõnelevate linnavolinike hulgas eesti keele kohesele rakendamisele vastu linnavolinik K. Päts. Õnneks nii ei läinud ning volikogus olnud enamlaste (volikogu esimees Jaan Anvelt, linnavalitsuse esimees Voldemar Vöölmann) ja sotsialistide-revolutsionääride (linnavalitsuse esimees Jakob Ümarik) häältega jäi linnavolikogu ja –valitsuse asjaajamiskeeleks eesti keel.
S.a. 11. novmbril öeldi „Postimehes“ esimest korda välja ka Eesti Vabariigi loomise idee ning 28. novembril Toompeal toimunud Maanõukogu istungil luges Ants Piip ette Eesti Asutavat kogu puudutava otsuse projekti, milles „Riikliku korra äramääramiseks, demokraatliku ja täieõigusliku võimu loomiseks Eestis ja teiste küsimuste otsustamiseks Eesti Asutav Kogu kokku kutsuda“. Ning mõni aeg hiljem, Tallinnas 10.-11. detsembril toimunud Eesti Tööera-konna konverentsil, kus otsustati hakata võitlema Eesti Asutava Kogu kokkukutsumise eest, püstitati esimese Eesti erakonnana ka iseseisva Eesti vabariigi väljakuulutamise nõue.
1. jaanuaril otsustasidki Tallinnas Estonia Seltsimajas Maanõukogu vanemate-kogu ja Maavalitsuse liikmed ning erakondade (v.a. enamlased) esindajad lähemal ajal Eesti iseseisvaks kuulutada. Eesti Vabariigi loomise vajaduse ja võimalikkuse üle arutleti ka ajakirjanduses. 5. jaanuaril ilmub ajalehes „Eesti Sõjamees“ rahvuslike erakondade ühispöördumine rahva poole, milles selgitati iseseisva Eesti Vabariigi loomise vajadust ja võimalikkust. „Postimehes“ ilmus Jaan Tõnissoni üleskutse kõigile tegutseda Eesti iseseisvuse teokstegemise nimel, ajalehes „Eesti“ aga Ants Piibu programmiline artikkel „Eesti poliitika“, milles ta põhjendas ka iseseisvumise väljakuulutamise vajadust. Nagu eelnevast nähagi, ei olnud Eesti riigi rajamise ettevalmistamine küll mitte kuidagi ühemehe (ammugi mitte Maaliitu kuulunud Konstantin Pätsi, kellest küll 12. novembril oli saanud Eesti Ajutise Valitsuse pea- ja siseminister) ettevõtmine, vaid laiu rahvuslikult meelestatud ringkondi ning parteisid puudutav ettevõtmine. Pealegi oli Eesti Maavalitsuse esimees K. Päts vahepeal võimu võtnud enamlaste poolt 20. detsembril arreteeritud.
Järgnevad jaanuari ja veebruari-sündmused olid täidetud küll peamiselt vahepeal Venemaal ja ka Eestis võimu haaranud enamlaste vastugevusega eestimeelste ringkondade iseseisvuspüüdlustele, mistõttu vabamalt saadi vastavasisulise organiseerimistegevusega alustada alles peale 18. veebruari, mil Idarindel algas uus sakslaste pealetung, mis tõi kaasa ka enamlaste ja Vene sõjaväelaste põgenemise Eestist. Samal päeval võeti Eesti Maanõukogu vanematekogu poolt vastu iseseisvusmanifesti projekt, mille olid vastavalt Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu vanematekogu 13.-14. jaanuari otsusele koostanud Juhan Kukk, Jüri Jaakson ja Ferdinand Peterson.
19.-20. veebruaril moodustatigi Tallinna Haritlaste Klubis toimunud Eesti poliitikute nõupidamisel erakorralise võimuorganina Eestimaa Päästmise Komitee,mille liikmed olid Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms). 21. veebruaril lõplikult valminud Iseseisvusmanifesti ettelugemiseks ehk Eesti isesisvuse väljakuulutamiseks üritasid Päästekomitee liikmed sõita Haapsallu, kuid saksa väed jõudsid neist ette. Järgmisel päeval ebaõnnestub samalaadne katse ka Tartu sõiduga. Seetõttu lugeski 23. veebruaril Maanõukogu liige Hugo Kuusner Pärnu Endla Seltsimaja rõdult Iseseisvusmanifesti esmakordselt avalikult ette. Seltsimaja katusel lehvis rahvuslipp, põlesid tõrvikud , peale Manifesti ettelugemist lauldi „Mu isamaa, ju õnn ja rõõm“ ning Eesti 2. jala-väepolgu 3. (Pärnu) pataljoni sõdurid lasid aupauke ning hõisati ja pilluti mütse õhku. Kuna hommikul oli linn juba lipuehteis, samuti toimus siin Eesti pataljoni roodude ja komandode rongkäik, võibki Pärnu rongkäiku pidada ka Eesti Vabariigi ajaloo esimeseks kaitseväe paraadiks. Marsil osalenud Pärnu asutuste ja mitmesuguste organisatsioonide esindajad kogunesid seejärel raekotta, kus koostati „Akt Eesti demokraatliku vabariigi väljakuulutamise kohta Pärnu linnas“. Aktis anti ka eelpool kirjeldatud sündmuste ülevaade, mida kinninitati allkirjadega (K. Arjakas. Eesti Vabriik 90. Sündmused ja arengud. Tallinn, 2008,32). Sellega oligi Eesti vabariik välja kuulutatud. Järgmisel päeval loeti Iseseisvusmanifest ette veel linnapea Gustav Taltsi poolt ka Viljandi kohtuhoone trepilt.
Seoses sakslaste jätkuva pealetungiga võtsid rahvuslased 24./25. veebruaril enamlastelt võimu üle Tallinnas, vastav delegatsioon koosseisus Konstantin Konik, Andres Larka ja Nikolai Reek saavutas aga kohtumisel Saue mõisas asunud Saksa vägede staabis kokkuleppe, et Saksa väed enne 25. veebruari pärastlõunat Tallinna ei tule. Seda aega oli just parajalt niipalju, et sama päeva hommikul oli võimalik Tallinna kirikutes ja koolides ette lugeda Iseseisvus-manifest. Sama päeva lõunaajal tehti seda ka Paide turuplatsil.
Käesolevate ridade lugejal võib tekkida aga õigustatud küsimus – kus oli siis Trivimi Velliste (ja paljude enne teda kirjutanute) poolt Eesti Vabariigi väljakuulutajaks tituleeritud Konstantin Päts. Parafraseerides T. Vellistet võiksid selle väljaselgitamisega tegeleda küll nooremad ajaloolased. Igatahes eelloetletud kohtades üheski teda küll ei olnud.
Senini visalt jutustatava legendi aluseks praeguses Eesti panga hoones (endine Vene Krediidipank) toimunud Eesti Vabariigi väljakuulutamisest K. Pätsi poolt on aga 90 aastat tagasi (1925 või 1926) kunstnik Maximilian Maksolly (Feichter) (1884-1968) maalitud Tallinna Linnamuuseumis asuv „Eesti Vabariigi väljakuulutamine 24.II 1918“. Eestis saigi nimetatud kunstnik tuntuks Vabadussõja-aineliste lahingumaalidega (Paju lahing 31. jaanuaril 1919.a., 1926; , Need kes vabastasid Isamaa, 1929), mis tõenäoliselt on andnud inspiratsiooni nii mõnelegi sõjaajaloolasele. Tuntud on ka tema sõjaväelaste portreed Julius Kuperjanovist ning Johan Laidonerist. Kuigi enamik tema siinsetest töödest on hävinud, võib neid siiski leida ka Eesti Kunstimuuseumi kogudes (R. Loodus. Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn, 1996, 292-293). Nimetatud Panga tseen ongi inspireeritud omariikluse väljakuulutamisest. Ning sellel on tõesti kujutatud tollases pangahoones justkui toimunud Iseseisvumanifesti ettelugemist. Ning kuna manifesti tekst on on Konstantin Pätsi käes, kellest vasakul seisab Jüri Vilms ning paremal Konstantin Konik (ehk Päästekomitee ülejäänud liikmed) (K. Arjakas. Eesti Vabariik 90. Sündmused ja arengud. Tallinn,2008, 32-33), siis kasutaski peale 1934.a. riigipööret K. Pätsi dekreediga 18. septembril 1934.a. moodustatud Valitsuse Informatsiooni- ja Propaganda-talitus (hilisem Riiklik Propagandatalitus) seda maali oskuslikult ära järjekordse ja seni kestva legendi loomiseks K. Pätsist kui Eesti Vabariigi loojast ning haige eesti rahva ravitsejast. Tõenäolislt aitas Tallinna kui Eesti Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamise keskse paiga rõhutamisele ja Pärnu mõnetisele mahavaikimisele kaasa ka tollaste juht-poliitikute mõnetine alaväärsuskompleks.
Et tõsiajalooga on Trivimi Velliste artiklis üsna meelevaldselt ümber käidud, näitab kasvõi alapeatükk „Kas diktatuur või kuldajastu“.Selles tuuakse viimase olemasolu tõestuseks Pätsi ajastust pärit inimeste poolt lauldud värsirida „ Ma tahaksin, et Päts oleks president ja Laidoner juhataks väge ja rahaks oleks Eesti sent“. Et tegemist on peale II maailmasõda tekkinud nostalgilise lisandusega ühele Eesti vabariigi aegsele, rahvalikul viisil lauldud laulule „Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad…..“, siis lauldi T. Velliste poolt tsiteeritut ka veidi teisiti, ehk „ Ma tahaksin kodus olla, kui Päts on president ning Laidoner juhataks väge ning maksaks Eesti sent“. Tegelikult võis, nagu paljude teistegi laulude puhul sageli, olla ka teisi vabalt värsistatud versioone. Et H. Koffi sõnadele loodud rahvaliku viisiga laulu puhul on tegemist ehtsa jooma- mitte aga isamaalisi tundeid väljendava lauluga, tõendab selle laulu refrään: Selle pärast-ära põlga pommi seisust, ära sõpra unusta. Sõber tuleb kaugelt reisust, võtta vastu viinaga, sest juhtuda võib seda, et ise oled pomm :,: ja teistelt viina kerjata sa katsu , kas kerge on!:,:. (Vironia laulik. Korp. Vironia, 2000, 220-221).
Taunides Jaan Tõnissonile omistatavat müütilist väidet vähemalt ühest vaenlase pihta lastava paugu vajalikkusest 1940.a. suvel, vastab Trivimi Velliste samasuguse müüdiga Vabadussõja alguse Konstantin Pätsist- ehk tema „kuulsast rusikahoobist lauale sõnadega „Hakkame vastu“. Ometi pole keegi peale hilisem kindrali Aleksander Tõnissoni neid sõnu kuulnud või kinnitanud.
Hoopiski ei saa leppida T.Velliste väidetega 1939. -1940.a. Konstantin Pätsi ajavõitmise taktikast. Kui aega võideti, siis vaid endale. Erinevalt enamusest tuhandetest riigimeestest ja -ametnikest, sõjaväelastest, ärimeestest, kaitseliitlastest ja ka lihtinimestest,kelle elutee lõppes vägivaldselt Patarei või mõnes teises vanglas ja Venemaa vangilaagrites, saadeti K. Päts personaal-pensionärina küll asumisele, kuid ei hukatud. Veelgi enam, okupantide poolt tema suhtes sõja puhkedes kehestatud võrdlemis leebe „režiim“ võimaldas Tal üle elada ka Stalini aegsed karmimad ajad kuni tema rehabiliteerimiseni 1954.a. Nimelt toimus nimetatud aasta 15. novembril Moskvas N. Šverniku eesistumisel koonduslaagris, vanglas või asumisel viibivate, nn. kontrrevolutsioonilistes kuritegudes süüdi mõistetud isikute kriminaalasjade läbivaatamise kesk-komisjoni istung, kes otsustas : „Tühistada NSVL Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 1952.a. 29. aprilli otsus Konstantin Pätsi suhtes ja lõpetada asi Vene NSFV KrK paragr. 11 alusel kriminaalkorras ning vabastada K.Päts sundravilt. Ta toodi tagasi isegi kodumaale, kust ta küll kohaliku, ENSV juhtkonna poolse initsiatiivi tulemusena peale kahenädalast viibimist Jämejalal jälle Venemaale Buraševo kinnisesse psühhoneuroloogia haiglasse viidi. Seal viidi ta tosina päeva pärast üle haigla üldisele režiimile. Seega võeti siinsete „tegelaste“ poolt ära ka K. Pätsile kui rehabiliteeritule ettenähtud õigused (saada korterit jms).
Veidi ka väljapakutava mälestusmärgi asukohast, milleks on pakutud Toompea lossi kõrval olevat Kuberneri aeda. Viimase üldkavandi koos ümbritseva piirdemüüriga projekteerinud Alar Kotli nägi Konstantin Pätsi, kui Tallinnas toimunud projekteerimis ja ehitustegevuse ülemotsustaja ette-kirjutuse kohaselt siia peale Berliinis resideeruva Späthi firma kuberneriaia haljastuskavandi realiseerimist 1936.a. järgmisel aastal valminud Toompea lossi platsi ümberehitamise eskiisis tõesti ette võimaluse mingi skulptuuri paigutamiseks (vaata Mart Kalm. Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn, 2001, ill. 352 ja 356). Samalaadse koha projekteeris Alar Kotli presidendi õue-arhitektina ka Presidendi residentsi roosiaeda Kadriorus. Ning seal on selline büst lisaks Tahkuranna taastatud monumendile ka olemas. Veel ühe monumendi paigutamine samale isikule Toompeale oleks juba liiast ning meenutaks ühte teist ajastut ja riiki, kuhu me küll enam tagasi ei tahaka . Pealegi on kavas Eesti Vabariigi juubeliks veel üks mälestusmärk, kus K. Päts koos teiste Päästekomite liikmetega ja Eesti Vabariigi tegeliku väljakuulutajaja H. Kuusmikuga kujutatud on, rajada ka Pärnu.
Toompea lossi ehk Eesti parlamentaarse demokraatia sümboli kõrval olev monument K. Pätsile meenutaks rahvale pigem Eesti parlamentarismi kukutamist ja vaikiva ajastu algust 1934.a. Ning siit ka ttepanek – rajada sellele kohale hoopiski mälestusmärk nendele tuhandetele eestlastele, kes osalesid Eesti Demokraatliku Vabariigi rajamisel ning selle hoidmisel läbi aasta-kümnetele, ka läbi „vaikiva ajastu“ ja „hääletu alistumise“, ehk Eesti rahvale.
Jaan Tamm on Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi asutajaliige.
FOTO: PM/Scanpix – K.Pätsi büst Eesti Pangas