28.07.2019
Riigikogu 13. koosseisu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant Jaak Uibu kirjutab sellest, kuidas peavooluväljaanded annavad rohelise tee mistahes „õige mõtte“ avaldajatele, „vale mõtte“ edastamist aga blokeeritakse.
„Vastukaaluks Kaarel Tarandi üllitisele ajalehes Sirp „Ääremaad hülgame nagunii“ kirjutasin artikli „Kaarel Tarandi äpardunud rahvastikukäsitlusest“. Selles tõin välja Sirbi peatoimetaja pealiskaudsuse rahvastikutemaatikas ja tema väärinfo arusaamas „kõik on hästi ja ärge muretsege ega kirjutage rahvastikukriisist“.
Tarandi kirjutis on hea näide sellest, kuidas riik finantseerib tõeväänamist isiku poolt, kes on harjunud sülgama tuld ja tõrva ühiskonnale, kes teda ennast ülal peab. Pole ime, kui keegi kommenteerija kirjutas: „Kui kuulen Kaarel Tarandi nime, haarab käsi delete-nupu järele“.
Eeskujuks ausas otsekohesuses peaksin Kaarlile tooma tema rahvusliku kasvatusega vanaema Linda Viidingu. Aastal 1995 otsisin kord taga Andres Tarandit. Küsisin telefonis, kas see on Andres Tarandi korter. Sain vastuseks: „Ei, see on minu korter. Andres elab siin sellest ajast, kui ta minu tütrega abiellus“. Mulle oli kõik korrapealt selge.
Minu artikkel ilmus Meie Maa, Objektiivi, Estonian World Review ja Uute Uudiste netiportaalides ja Meie Maa paberväljaandes. Ei avaldanud seda Postimees, Eesti Päevaleht ja Õhtuleht. Tulin mõttele, et muistse vabadusvõitluse vaprusest, mehemeelest ja tõemeelest on jätkunud midagi ka tänapäeva – Saaremaa alistati ju muistegi viimasena. Ja saare Meie Maa avaldas artikli hoolimata kontinentaalmeedia vastuseisust.
Asjatundjate arvates ei saanud minu artiklit avaldamata jätta seepärast, et see oli kehv. Minu õpetajaks on olnud Juhan Peegli õpilane August Luur ja keelt on seadnud akadeemik Johannes Voldemar Veski õpilane Helju Vals. Valmar Adamsi fakultatiivsetest retoorikaloengutest rääkimata. Eks midagi ole külge jäänud. Niisiis ikkagi – miks Postimees, Eesti Päevaleht ja Õhtuleht ei avaldanud minu artiklit? Arutlegem sel teemal ja pakkugem põhjuseid.
Esimene tõenäoline põhjus – peavoolumeedia tavaõiguse kartellileppes on lubamatu, et kritiseeritakse üht nende hulgast. See oleks vastu põhimõttele – „mina ei kritiseeri sind ja sina ei kritiseeri ka mind“. Kui Kaarel Tarand midagi kirjutab Sirbis, siis kohe avaldatakse ka Rahvusringhäälingu portaalis. Vihakõneks ja selle pehmendatud vormideks leiab peavoolumeedia piisavalt ruumi vähemate vendade ja kasvõi praeguse koalitsiooni vastu. See on peavoolumeedia tööpõld, mida kaunistavad viljatu voodielu kirjeldused mõtteviisis – mida intiimsem, seda loetavam. Ja artiklit ei võetud töösse.
Teine oletatav põhjus on peavoolumeedia nagu kaasasündinud vastumeelsus objektiivselt kirjutada rahvastikuprotsessidest. Näib, et meedia seisukoht on endise peaministri Taavi Rõivase nägu, kes ütles Riigikogu saalis kolm aasta tagasi: “Kui me nimetame seda praegust olukorda kriisiks, siis me sellega võime olukorda ise rohkem eskaleerida, kui vaja. Kindlasti on see väga suur väljakutse. Päris kindlasti on see väga tõsine teema, aga ma ei nimetaks seda kriisiks. Ma ei satuks paanikasse…” Tuleb meelde, et peaminister Andrus Ansipi nõunik Kalev Kukk ka ei tunnustanud rahvastikukriisi, tema jaoks oli rahvastikus vaid „demograafiline auk“. Millegipärast ettevõtjad ei taha selles augus istuda ega olla, vaid tahavad sealt välja ronida, kasvõi võõrtööjõu abil.
Kolmas põhjus on, et toimetustes ei ole enam rahvastikuteemal kui erakordselt komplitseeritud valdkonnas orienteeruvaid ajakirjanikke. Saatsin mõni aasta tagasi Krister Parisele pikema artikli rahvastikust. Ta nülgis selle nupu mõõtmeteni. Aga muidu on sõnakas kooseluseaduse toetaja. Üsna iseloomustav on Postimehe toimetaja teguviis, kes paigutas presidendikandidaatide vastused, mida nad teeksid sündimuse tõstmiseks – kirjade rubriiki.
Häbiväärseks tuleb tunnistada, et rahvastikukriisi olukorras meie peavoolumeedia on olnud vaid poolharitud kõrvaltvaataja. Kui kajastab, siis poolikult ja seisundi suhtes eufemisme kasutades. Ka akadeemilise taustaga demograafid kirjutavad ja kõnelevad ikka veel rahvastiku arengust, kuigi tegemist on silmnähtava taandarenguga. Ka puudulikust rahvastikutaastest kirjutavad nad häbelikult-eufemistlikult kui teisenenud rahvastikutaastest.
Oma osa selles loos on ka osaval rektoril, haridusministril ja Riigikogu liikmel Jaak Aaviksool, kes ei täitnud kohustusi ei rahvastikuteaduse edendamises ega rahvastikutaasteks eelduste kujundamisel, nüüd aga kehtestas Tallinna Tehnikaülikoolile veel naeruväärse TalTechi nimetuse. Nõukogude ajal oli mõiste „lääne ees lömitamine“. Kuigi nõukogude võim on minevik, ei ole Aaviksoo selle kadumist märganud ja lömitab aga edasi. Kus on haridusminister ja Riigikogu kultuurikomisjon, kes Aaviksoole asja selgeks teeks?
Kas peaksin selle olukorraga leppima? Kas ainult vinguviiulit mängima? Kas pahategude puhul silma kinnipigistamine teeb elu õdusaks ja õndsaks? Jõudsin selgusele, et siin on võimalus märgukirjaga kultuuriministrile märku anda tema kohustusest. Ostsin Tallinna bussijaamast Meie Maa numbri ja viisin selle ministeeriumisse koos märgukirjaga Tõnis Lukasele: “Palun korraldada järelvalve rahvastikutemaatikas desorienteerivale meediale. Vastasel juhul vastutab kultuuriministeerium!”
Tuginesin seejuures kultuuriministeeriumi põhimäärusele: …ministeerium korraldab, koordineerib ja suunab (…) meedia (…) valdkonna arendamist ja probleemide lahendamist. Oodatav vastus on muidugi, et nemad ei saa midagi teha. Sellele vastusele oleks minu suunav nõuanne, et ministeeriumil on juriidiline osakond, valitsusel seadusalgatuse õigus ja minister on valitsuse liige. Kui neid eeldusi ei kasutata, on juriidiliselt tegu seadusandliku tegematajätmisega, mida Eestis peaks lahendama Riigikohus.“