21.05.2021
Tallinna lauluväljak võib peagi tühjaks jääda, sest pole eestlasi, kes sinna laulma ja tantsima läheks.
Väljaanne Rahvuslik Teataja esitas rahvastikuteadlasele Jaak Uibule rida küsimusi ja sai neile vastused, mida Uued Uudised vahendavad.
Rahvastiku probleemkomisjoni moodustamine Riigikogus 2017. aastal oli suurim võit võitlusteel. Praegune valitsus ühe esimese asjana saatis selle komisjoni laiali. Kas see komisjon suutis midagi ära teha?
Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjon ei ole veel laiali saadetud, aga ta ei tööta. Tema saatust otsustab põhiseaduskomisjon, mille esimeheks on endine Pärnumaa maavanem Toomas Kivimägi. Tema soostus 1998.a. edastama omavalitsustele minu raamatut „Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel“. Selle kaanel olev rahvastikupüramiid kõneles rahvastikukriisist. Paar päeva tagasi meenutasin talle seda fakti ja soovitasin komisjoni likvideerimisega mitte kiirustada.
Kas nad suutsid midagi ära teha?
Küsisin seda komisjonilt endalt, aga vastus oli umbmäärane – esimees Jaak Valge on välja vahetatud, aga uus ei ole veel tööle asunud. Kui koos Anti Poolametsaga koostasime komisjoni asutamise dokumente, olid lootused suured, aga peagi need luhtusid, sest poliitikud ei suhtunud oma ülesannetesse tõsiselt ja ega nad ei osanud ka. Nad töötavad valimiste tsüklis. Rahvastikupoliitika oma keerulisuses on lükatud poliitiliste otsuste ääremaile.
Kes ja kus on esmane ja suurim takistus rahvastikuprobleemide teadvustamisel ja lahendamisel?
Rahvastikukriis puudutab kogu elanikkonda ja selle vastu tuleb rakendada kogu riigi ja elanikkonna potentsiaali, iga inimene osaleb oma võimalustes, sest see on eesti rahva ellujäämise küsimus. Seda protsessi tuleb delikaatselt juhtida, milleks oli veel hiljuti vähekogenud, kuigi hea tahtega rahvastikuminister ja nüüd pole seda.
Rahvastikuküsimuses pole selget vastutavat institutsiooni, ministeeriumide põhimäärustes pole selle vastutuse kohta midagi kirjutatud ja nii on Põhiseaduse preambulas antud riigi põhiülesanne seadusandluses kindlustamata.
Kas sündimuse langus on viimsel ajal pidurdunud?
Üldse mitte, sest 2020. aastal sündimus Eestis langes iseseisvusaja halvima aasta 1998 lähedale – siis oli 12,2 tuhat sündi, 2020. aastal oli neid 13,2 tuhat. Aga alles 1990 oli 22,3 tuhat sündi!
Mis on sündimuse languse põhjus?
Ei ole üht ainsamat põhjust, vaid neid on seinast seina. Ühel osal rahvastikust on sündimuskäitumises materiaalsed kaalutlused vaesusest, teistel rikkust liiga palju ja see annab võimaluse elu nautimiseks ilma lasteta. Ilmselt suurim on muutus inimeste vaimus, kus meedia ja kogu õhkkonna survel lapsi ei soovigi.
Arstiteaduse saavutusi rakendatakse suuremahuliselt eostamise vastu ja loote hävitamiseks. Hea põhjusena leitakse, et inimesi on maailmas niigi liiga palju. Kui kaob eestlaste miljon, ei lahenda see ometi maailma ülerahvastusest tingitud probleeme. Küll saaks see miljon anda eeskuju maailmale säästvas eluviisis ja tasakaalustud arengus, mis on meid siiani toonud.
Kas selles on keegi süüdi? Sinu arvates süüdi?
Rahvastikuküsimused puudutavad peaaegu kõiki eluvaldkondi ning seetõttu saab seda probleemi lahendada vaid ministeeriumide koostöös peaministri tasemel. Siiani on seda välditud ja kaitseventiilina on rakendatud rahvastikuministreid väljaõpetamata personaliga.
Maikuu algul tegime peaministrile ettepaneku moodustada peaministri rahvastikubüroo ausate ja võimekate ametnikega. Nad peaksid orienteeruma vähemalt demograafias, poliitikas ja ühiskonnas. Loomulikult võib ja peabki valitsusasutustes loodama üksusi, mis abistavad ja toetavad kõnesoleva rahvastikubüroo tegevust. Paar aastat tagasi küsisin Riigikohtult, kes vastutavad rahvastikukriisi eest. Vastuseks sain – Riigikogu ja valitsus. Niisiis langeb süü rahvastikukriisis nendele, aga kõik kannatavad.
Kas keegi on Sind püüdnud takistada?
Otseselt mitte, aga kaudselt küll – harva, kui õnnestub artikleid nn peavoolumeedias avaldada, minu päringutele vastavad valitsusasutused suure venitamisega ja sisutühjalt. Kurvem on, et poliitikud ja tippjuhid pole rahvastiku kidumises appi tulnud. On küll üks kaunis näide Rein Rataselt. Kuus aastat tagasi pöördusin 15 linnavolikogu kolmesaja liikme poole kirjaga kaasa aidata demograafilise seisundi leevendamisele suunatud meetmete otsimisel. Sain paar vastuskirja, nende hulgas Rein Rataselt: Tänan Sind selle märgukirja eest. Ütlen Suure Raamatu kombel – kui Sina vaikiks, siis peaksid kivid kisendama… Mure on meil ühine, aga mis on rohi, mis avitab või kas seda rohtu üldsegi on? Ta tuligi appi ja moodustas Riigikogus Eesti rahvastiku toetusrühma. Paraku tuli julm haigus ja temasarnast inimest enam ei leidunud Riigikogus. Ka tema pojast Jüri Ratasest mitte.
Kui kõik kõrvale jätta, milline oleks lahendus eesti rahva pääsemiseks väljasuremisest, mis teda praeguse seisuga paratamatult ootab?
Tuleks tugevdada rahva vaimu Eesti ja eestlaste unikaalsuses, missioonis ja ajaloolises kogemuses, kes me kunagi pole kedagi okupeerinud, küll ise kannatanud ja siiski siin Maarjamaal ellu jäänud. Liivlased hääbusid. Eestlased on rikkad, sest neil on nii Maaema kui Taevaisa. Ühe kirjamehe sõnul on Maarjamaa olnud Euroopale ja kogu kristlikule maailmale põhimõttelise tähtsusega. Euroopal on lootust seniks, kuniks püsib Maarjamaa.
16. mail 2021
