31.03.2018
Juubelilaulupidu1999
Paar nädalat tagasi avaldasin artikli „Miks te kardate kirjutada rahvastikukriisist?“ See ilmus erinevate pealkirjade ja erineva toimetamisega vähemalt seitsmes väljaandes.
Kuid vastukaja sellele artiklile on meie akadeemiliste ja poliitiliste ringkondade poolt on olnud paraku praktiliselt nullilähedane.
Kolmekümne aasta eest vastutasin kogu Eesti rahva tervise eest ja nüüdki ei saa kuidagi seda vastutust maha pesta. Püüan Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma ilma igasuguse tasuta nõustada ja nemad püüavad jälle minu nõu mitte kuulda võtta. Viimane neil õnnestub hästi.
Üsna mahukas dokumendis kirjeldatakse rahvastikupoliitika põhialuste koostamise protsessi, eesmärke ja arengusuundi, mis kõlaks nagu meetmed. Probleemkomisjoni esimees ütleb, et rahastus- ja rakendusplaanid jäävad iga valitsuskoosseisu otsustada, mis lükkab rahvastikukriisi lahendamise edasi. Ühestki konkreetsest abinõust Siret Kotka-Repinski siiski ei kirjuta. Ehk edaspidi saab ka neist lugeda?
Kunagi kui peaministriks oli Mart Laar ja tänane president tema majandusnõunik, siis riiklike probleemide puntras tegeleti üksikprobleemidega ega nähtud puude taga metsa. Mart Laar ärples toona Rahvusraamatukogus toimunud foorumil, et kui astume NATO-sse, siis näete, kuidas lapsed hakkavad mühinal sündima. Kahjuks nii ei juhtunud.
Kirjutasin mullu detsembris „Rahvastikupoliitika memorandumi Riigikogule“, mille võttis avaldada Kanadas ilmuv Estonian World Review portaal, mis on loetav ka siinpool ookeani. Memorandum vajab omaette selgitust. Olen kirjutanud, et möödunud aasta novembris väljakuulutatud Rahvastikupoliitika põhialuseid on vaja ja olen avalikult tervitanud selle loomise initsiatiivi, kuid algusest peale olen kahelnud põhialuste kvaliteedi tagamises etteantud aja piires – kolme kuuga projekteerida rahvastikupoliitikat 2035. aastani! See jätab kaugele maha isegi Andrus Ansipi ambitsioossuse. Ei kutsutud taevast appi, vaid hoopis nelikümmend ametnikku pidid hakkama saama. Aga ei ühtegi!
Nähes ette raskusi tähtaegadest kinnipidamisel, pakkusin omalt poolt Riigikogu probleemkomisjonile täiendamiseks kaheleheküljelise võtmeprobleemide ja vastutavate koordinaatoritega rahvastikupoliitika, mille koostasin aastakümnete kogemuse põhjal. Selles on kirjutatud: „Rahvastikukriis puudutab kogu elanikkonda ja selle vastu tuleb rakendada kogu riigi ja elanikkonna potentsiaali, iga inimene osaleb oma võimalustes, sest see on eesti rahva ellujäämise küsimus“. Põhialuste kohta käivaid kirju kaunistab klausel: Palume dokumenti mitte avalikult levitada! Paberlehtedest memorandumit ei leia.
On kummastav, et rahvast puudutavat dokumenti tehakse valmis rahva kaasamiseta. Mida on siin siis varjata? Ainult ehk tegijate “kompetentsust” või miskit kurja sisserände plaani. Saatsin Memorandumi seisukohavõtuks kõikidele Riigikogu fraktsioonidele. Ainult EKRE vastas: „ … võiks kaaluda Teie poolt välja pakutud Memorandumi kaasamist eelpool nimetatud dokumendi lisana või alusena konkreetsete vastutajate määramisel rahvastikupoliitika põhialuste elluviimisel“. Aga Riigikogus on ju veel viis fraktsiooni, kes rahvastikukriisi on tunnistanud, ent rahvastikupoliitika koha pealt on neil kõigil suu vett täis nii meedias kui minulegi vastamises? Poliitikuid meil on, aga kus on põlvkondade skaalas mõtlevad riigimehed? Ja kus on Eesti teadusmaailm ning kunagi nii kuulsad loomeliidud?
Jaak Uibu, on Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma ja probleemkomisjoni konsultant
Seotud lood: Rahvastikuaktivist Jaak Uibu: miks te kardate kirjutada rahvastikukriisist?