Kreeka kauni müüdi juurde Philemonist ja Baukisest juhatasid mind Frankfurti koolkonna neomarksistlikud filosoofid Max Horkheimer ja Theodor W. Adorno raamatus „Valgustuse dialektika“. Kuigi nimetatud koolkonnast nüüd palju head ei räägita, on see Teise maailmasõja paiku kirjutatud raamat täis kuldseid tõeteri ja haruldast eruditsiooni. Meie riigijuhtidest pakkus viimati seda haruldust oma rahvale Lennart Meri. Eks Toomas Hendrik Ilves proovis ka, aga tal ei õnnestunud kõned/kirjutised nii hästi kui korduv naisevahetus. Filosoofide ütlused ajendasid mind mõne aasta eest kirjutama esseed „Kas Horkheimeri ja Adorno uurimus inimväärsusest aitaks kujundada Eesti tulevikku?“ Huviline leiab selle Eesti Klubi netiportaalist.
Filosoofid kirjutasid: Abielu ei tähenda mitte ainuüksi tasakaalulist olukorda, vaid ka ühist ja solidaarset vastupanu surmale. Abielus ümbritseb allutamist lepitus – just nagu ajaloos, kus humaansus on siiani edenenud ainult ja otseselt barbaarsuse arvel, mille ta kinni katab. Isegi kui leping abielupoolte vahel vaid raskustega igivana vaenu ületab, meenutab rahulikult vananev paar ikkagi Philemoni ja Baucist, nii nagu ohvrialtari suitsust saab hubane koldesuits.
Kahtlemata moodustab abielu ühe osa tsivilisatsiooni aluskaljuks olevast ürgsest müüdist. Kuid abielu müütiline kindlus ja püsivus kerkib müüdist kõrgemale, nagu kerkib väike saareriik lõputust merest. Philemon soovis: „ Ärgu ma iialgi nähku oma naise hauda ja ärgu olgu ka temal tarvis mind matta“. Peajumal Zeus tuli appi, muutis ühe tammeks ja teise pärnaks. Tuules puutusid nende oksad kokku nagu teineteist emmates.
Artikli koostamine viis mind hiljuti Statistikaameti andmebaasidesse. Sealt leidsin, et aastal 2023 oli elussünde abielust 4804 ja sünde vabaabielust 5291; samal aastal sõlmitud abielude arv on vaid 6506. Mis on juhtunud abieludega, see tähendab inimestega? Kas on meelest läinud Reformierakonna asutajaliikme, Riigikogu kahes koosseisus töötanud akadeemik Uno Mereste tark soovitus: “Abiellugem! Isikliku õnne, oleviku ja tuleviku nimel – abiellugem! Ja ärgem jäägem oma abikaasaga kauaks ainult kahekesi! Ja ärgem tema otsimisega liialt kaua venitagem!” Hoopis loeme Riigikantselei portaalist praeguse peaministri kohta: Kristen Michal sündis 12. juulil 1975 Tallinnas, ta on vabaabielus ja kolme poja isa. Ta astus 1996. aastal Eesti Reformierakonda ja on selle juhatuse liige. Nähtavasti Kristen Michal vabaduse ja väljakutsete õhkkonnas ootab uusi võimalusi.
Auväärt hingekarjane Eenok Haamer kirjutas raamatus „Kuhu lähed Maarjamaa?“: “Kui seada endale küsimus, mis on olnud esivanematele tähtis, siis annan vastuse: see ongi olnud perekond… Olen arusaamises, et kõige olemasoleva algmoodul on pere ehk perekond ja see on ka meie esivanemate mõtlemise üks alusmudeleid.” Peapiiskop emeeritus Andres Põder raamatus „Sõnade sütepann“ kirjutas: “Nõrk perekond on oht mitte ainul demokraatiale, vaid ka julgeolekule. Kui pole õieti kedagi armastada ega kaitsta, võib hoolimatult suhtuda ka oma kodanikukohustustesse.”
Philemoni ja Baukise teemat on käsitlenud paljud kirjanikud ja kunstnikud. Lugu ise on talletatud ainsas allikas – Ovidiuse ehk täpsemalt Publius Ovidius Naso Metamorfoosides. Tema elas keiser Augustus Octavianuse ajal, kes valitses 27 e.Kr kuni 14 p.Kr. Sel ajal vabariigi lõpus kõlbelisuse üldise languse taustal tabas terav kriis perekonnaelu. Abielusuhted väärastusid, abikaasad püüdsid vältida laste sündi, abielulahutuste vabadust kuritarvitati spekulatiivsetel eesmärkidel.
Suurte vallutuste ja kodusõja vapustused ja rikkuste kogunemine lõhkusid kõrgklasside perekonnaelu lõplikult. Noored naised ei soovinud enam lapsi sünnitada ja kasvatada, mehed eelistasid jääda vallalisteks, paljulapselised perekonnad muutusid harulduseks. Kasvasid abielurikkumiste ja abielulahutuste arv. Naised faktiliselt emantsipeerusid, aga oma vabadust nad kasutasid abielurikkumise vabadusena. Sellele ajajärgule oli tüüpiline Ovidiuse poeesia. Paraku ei meeldinud tema luule keiser Augustuse Octavianusele, kes abielulahutustega võideldes lahutas ise korda kolm. Poeet saadeti pagendusse Doonau suudmealale. Sealt ta tagasi ei pääsenud. Vist ei ole vaja näpuga näidata lugejale, kuidas tänapäev kordab Rooma aega ja inimesi.
Müüdi Philemonist ja Baukisest lõpuosa on lugejale juba ette kantud, kuid algus ja keskosa on puudu. Ei ole avaldatud ka, kes selle ladina keelest ümber pani. Kasutasin Friedrich Puksoo Metamorfooside tõlget aadressil http://www.ut.ee/klassik/ovidius/ Selles tõlkes on ladinapäraselt kasutatud Baucis, kuid kreekapäraselt oleks see ikka Baukis. Peajumal Zeus ja ärijumal Hermes (Ovidiusel vastavalt peajumal Jupiter ja ärijumal Mercurius) inspekteerisid eraviisiliselt erariietes üht riivatut linna Früügias. Identifitseerimata jumalaid ükski elanik ei hakanud võõrustama ega andnud öömaja. Sel ajal oli külalislahkus võõraste vastu Kreekas nii moraalne kohustus kui ka poliitiline imperatiiv.
Vaid ühes onnis said jumalad katuse alla. Hurtsikus elas vaene, kuid siiski õnnelik vanapaar Philemon ja Baukis. Ovidius ütleb: “Kui siit otsima peaks, kes käskija on ja kes teener, näeks kodakondset kaht, kes käskimas-täitmas on võrdselt.” Külalisi toidetakse ja joodetakse. Siis äkki võõrustajad märkavad, et kann iga kord iseendast uuesti täitub ja vein ei saa selles üldsegi otsa. Vanapaar kohkub, et tegemist on jumalatega ja tahavad oma ainsast hanest valmistada neile rooga. Hani jookseb Zeusi juurde kaitset otsima ja selle ta sai. Tänulikud jumalad küsivad nüüd vanapaarilt: Ütelge, õiglane rauk ja naine, kes väärt oled olnud õiglast kaasat, soov, mida ihkate! Vanapaari ühine otsus on:
Preestreiks saada me koos pühamusse, mis määratud teile,
soovime, ning et meil ühel meelel on möödunud aastad,
viigu ka ükssama viiv meid ilmast, èt mina kaasa
kalmu ei iialgi näeks ega peaks tema matma mu põrmu.
Teenitud nuhtluse said kätte nurjatud naabrid – linn uputati sohu. Vanapaari soovid täideti. Kui nende aeg täis sai, muutis Zeus ühe tammeks ja teise pärnapuuks. Tuules puutusid nende oksad kokku nagu teineteist emmates. Abielu müütiline kindlus ja püsivus kerkib müüdist kõrgemale.
Müüt Philemonist ja Baukisest meenutab mitmeti Loti lugu Piiblist. Aabrahami (heebrea keeles „paljude rahvaste isa“) vennapoeg Lott otsides karjamaid püstitas telgid Jordani viljakasse orgu Soodoma lähedusse. Soodoma mehed olid kurjad ja patustasid rängalt Jehoova vastu. Nad olid nii halvad, et Jehoova otsustas need linnad hävitada. Jehoova ütles: Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on vali ja nende patt on ränk. Ma lähen alla, et näha, kas see hädakisa on põhjendatud ja nende teod tõesti nii kurjad. Ma uurin selle välja. Aabrahami vennapoja Loti ja tema pere tahtis Jumal ellu jätta. Ta saatis inglid neid hoiatama.
Jehoova saadikuid hakkasid himustama Soodoma mehed. Moosese esimese raamatu 19. peatükist loeme: Ja hüüdsid Lotti ja ütlesid temale: kus on mehed, kes sinu juurde ööseks on tulnud? Too nad välja meie kätte, et meie nendega ühte saame. Lott pakkus kiimalistele meestele oma süütuid tütreid, aga Soodoma mehi need ei köitnud ja nad jäid oma nõudmise juurde. Nii ei jäänud Jehooval muud üle kui vääritud linnad tule ja väävliga hävitada. Lott oma tütardega pääses elusalt, aga seljataha vaadanud Loti naine muudeti soolasambaks.
Moraal: Jehoova, Zeus ja Hermes on halastamatud, kui rikutakse nende kehtestatud korda. Ent sellele korrale on rajatud universum.
Rahvastikuteadlane Jaak Uibu, D.Sc.
