10.11.2021
Stenbocki maja asukate põhitegevuseks on valetamine. Pilt on illustratiivne.
Proloog: on see nüüd saatus või midagi veel kõrgemat, aga Riigikogu dokumendiregistris on 8. novembrist ja teineteisest sõltumata kõrvuti kaks kannet – Riigikontrolli ülevaade „Koroonakriis viis õppetundi“ ja Jaak Uibu „Nõuanded teadusnõukojale“.
Riigikontroll rõhutab: „Info tuleks inimestele anda ametlike kanalite kaudu…“. Jaak Uibu kirjutab: „Segadust vähendaks koroona riiklik teabeleht, mille koostamine aitaks teadlasi ja praktikuid leida ühist keelt ning arusaamist. Keda siis veel uskuda, kui omi eesti teadlasi“.
Kuivõrd arusaamatutel põhjustel ei julge toetada teabelehe koostamist peaminister, siis keegi, peale ühe isiku Riigikogus, ei võta ideed omaks. Nii see segadus kestab – peaminister ei julge jar iik ei julge seisukohta võtta.
Paar päeva tagasi tõdesin, et olen ometi meister Juhan Peegli lemmikõpilase August Luuri kahe aastase väljaõppega isik. Elasime temaga kaks aastat ühes Supilinna majas virtina juures, kes oli töötanud elupäevad Mattieseni trükikojas ja kohtunud korduvalt Oskar Lutsuga. Tema külastas ikka trükikoda piiritusenormi jagamise päeval.
Kõik see andis mulle julguse ja kohustuse saata artikkel Postimehele. Paraku vaevalt aastase töökogemusega ajakirjanik Ago Raudsepa käest tuli see tagasi ebakõla pärast vaktsineerimise infolehe asjus. Tänasin teda, et valitsuse ja teadusnõukoja puudulikus teaduslikus pädevuses jäi ta minuga samale seisukohale ja vaid infolehes on küsimus. Kirjavahetus Postimehega sellega lõppes teadmata, kas minu tänu võeti vastu.
10.11.2021
Viimastel nädalatel olen püüdnud meilitsi COVID-19 tõrje teadusnõukoja liikmetega ühendust saada ja see on enamasti õnnestunud. Kunagise sanitaar-epidemioloogilise teenistuse juhina tunnen ikka vastutust COVID-19 levikus, seepärast olen alates epideemia algusest kirjutanud kümmekond meediaartiklit. Käesolevas loos keskendun koroona teadusnõukojale.
Möödunud aasta 20. märtsil kutsus eriolukorra valitsuskomisjon kokku COVID-19 tõrje teadusnõukoja ja määras selle ülesandeks anda valitsuse ekspertinfot. Teadusnõukoja liikmete valiku põhimõtted, koosseis, tegevus ja soovitused valitsusele jäid avalikkuse ees varjatuks ligemale aasta jooksul kuni meedia avalikustamist nõudis. Nõukoja tööd määrati korraldama riigikantselei ja sotsiaalministeerium. Nädal aega varem oli valitsus kuulutanud riigis välja eriolukorra 1. maini 2020. Praegu, novembris 2021, teatab kriisiportaal, et teadusnõukoja tööd koordineerib riigikantselei.
Portaalist www.kriis.ee on leitavad teadusnõukoja kirjalikud soovitused valitsusele alates 23. veebruarist 2021 kuni viimase ajani, arvult 33. Möödunud aasta kohta pole soovitused leitavad. Algul on need lühikesed – üks-kaks lehekülge, hiljem muutuvad nad põhjalikumaks. Nendes peegeldub teadusnõukoja tegevus, aga pole võimalik kindlaks määrata, kellega on see koos tehtud, kust andmed on saadud. Teadaolevalt kasutab teadusnõukoda terviseameti, ravimiameti, sotsiaalministeeriumi, ülikoolide, Tervise arengu instituudi ning diagnostikalaborite andmeid. Nimetatud portaalis on saadaval ka reovee uuringu ja koroonaviiruse levimuse uuringu tulemused jne.
COVID-19 tõrje teadusnõukoja moodustamisega oli Jüri Ratase valitsusel muidugi kiire ja seda tehti juriidilisi põhjendusi arvestamata. Kui teadusnõukogudel on korraldav, täidesaatev ja nõuandev ülesanne, siis nõukojal on vaid nõuandev. See oleks nagu väga mugav lahendus, aga tulemuslikuks toimimiseks tuleb fikseerida õigused/kohustused ja anda vajalikuks kommunikatsiooniks elanikkonnaga kontaktandmed.
Otsides Riigi Teatajast teadusnõukoja sellekohaseid andmeid me neid ei leia. Vaid kaudsetes dokumentides on vihjed finantseerimisele. Seejuures meenub kunagise põllumajandusministri nõuniku Külliki Kübarsepa silmapaistvalt hea nõuanne: „Vaimne töö ei vaja finantseerimist“. Teadusnõukoda on toiminud juba poolteist aastat ja need vajakajäämised peaksid olema likvideeritud riigikantselei poolt.
Võib olla on ülekohtune seda nõuda õigusteta institutsioonilt, kuid teadusnõukoda ja kõik koroonat tõkestavad asutused on jätnud avalikkuse informeerimata vaktsineerimise kõrvaltoimetest. Tõsi, ravimiameti portaalist on andmed küll leitavad, aga see on nii vaevaline, et meedia neid ei kasuta. Postimehes oktoobris ilmunud minu artiklis olid vaktsineerimise kõrvaltoimed välja praagitud.
Alles 6. novembri Postimees avastas need ohud kaheleheküljelises artiklis. Kuid selleks ajaks oli ühiskond juba lõhestatud. Teadusnõukoda ja valitsus kordavad vaid vaktsineerimise vajadust ja vaikivad maha selle ohud, mis külvas inimestes umbusaldust. Ometi on just usaldus ühiskonna alus ja selle kaotsiminekust tuleb kõigil kallist hinda maksta. Selle tagajärgi näeme juba igapäevaselt. Ravimite infolehed on endastmõistetavaks atribuudiks igas ravimipakendis. Miks aga vaktsiine manustatakse ilma infolehte inimesele edastamata, kus oleksid märgitud kõrvalmõjud? Kus on nüüd ravimiamet?
Elanikkond on segaduses eristamaks objektiivset teavet koroona väärinfost. Kasutan olukorra kirjeldmiseks Vene Riigiduuma asespiikri Peeter Tolstoi sõnu: „Inimestel ei ole usaldust, et vaktsineerima minna. See on fakt. Kahjuks on vähe informatsiooni, miks haigestuvad vaktsineeritud isikud; miks surevad need, keda vaktsineeriti; miks tekivad tüsistused peale vaktsineerimist. Tarvis on rääkida rahvaga palju sügavamalt ja argumenteeritumalt kui praegu“.
Segadust vähendaks koroona riiklik teabeleht, mille koostamine aitaks teadlasi ja praktikuid leida ühist keelt ning arusaamist. Keda siis veel uskuda, kui omi eesti teadlasi! Selle koostamise käivitamine või selle koostamise delegeerimine võiks olla teadusnõukoja ülesanne. Kahjuks ei suuda nõukoda otsustada ega teabelehe vajalikkust valitsusele selgitada. Senini toodetakse teadusnõukoja soovitustes vaid numbreid olukorra kriitilisusest, korratakse terviseameti ülevaadete andmeid ilma väljapääsu leidmata. Mida kauem viivitatakse teabelehega, seda suuremat kahju tekitatakse.
Riigikontrolör kirjutas 1. septembril peaministrile: „8. juulil 2021. aastal otsustasid valitsuskabineti liikmed teise laine õppetundide arutelude järel anda riigisekretärile ülesande luua Riigikantselei juurde COVID-19-kriisi juhtimise struktuur“. Kaks kuud hiljem mingit märki sellest ei leia. Kriisiportaal kasutab küll mõistet „kriisi juhtimine“, kuid selle lahtikirjutamine ja sellekohase skeemi lisamine puuduvad. Terviseminister Tanel Kiik seda ei märka nagu ta ei märka midagi, mis pole kättesaadav tema puudulikus ettevalmistuses.
Kümme kuud tagasi avalikus kirjas valitsusasutustele soovitasin: „Valitsusel välja töötada koroonatõkestamise süsteem koos vastutusega juhtimisahela üksikutes lülides“, aga mõistlikud soovitused millegipärast ei toimi. Vastutusest möödavaatamine toob kaasa inimohvrid ja miljonikahjud. Riigikantseleist saad ikka peaministri nõuniku Kätlin Atoneni standardse vastuse: „Teie poolt edastatud materjal on teadmiseks võetud“. Kui vaidlustasin vastuse sisutuse, vastati ikka samaga.
Teadusnõukoja madalat võimekust kisub alla asjaolu, et koja koosseisus ei ole ühtki nakkushaiguste valdkonna epidemioloogi. Peale arstiteaduskonna lõpetamist infektsionistina tööle asumine ei tee arstist veel epidemioloogi. Võrdluseks – kunagises sanitaar-epidemioloogiateenistuses oli üle paarikümne professionaalse epidemioloogi, kelledega muuhulgas alustasime võitlust AIDS´iga. Praeguses epideemiaolukorras tuleks üles otsida veel töövõimelised epidemioloogid ja liita nad alamkomisjonina nõukoja külge. See on umbes samasugune etteheide – valitsuses ei ole ühtki teaduskogemusega ega teaduskorralduse oskusega isikut.
Juba praeguse peaministri isa loobus omal ajal teadustegevusest, aga oskas rahvale ja armsale peaminisrile kaela määrida enne rohepööret Rail Balticu. Nii peaminister ei suudagi enam vahet teha abipakkumise ja Trooja hobuse vahel, igaks juhuks lükkab kõik tagasi. Äsjase kultuuriministri Tiit Teriku magistrikraad ei muuda hinnangut. See kõik raskendab, aga ei vähenda nõukoja missiooni. Kui teadusnõukogu soostuks alati valitsuse seisukohtadega, muutuks ta valitsuse möödalaskmiste kattevarjuks.
Kohtumisel Läti presidendiga ütles president Alar Karis: „Eesti keerulises koroonaolukorras on süüdi nii valitsuse poliitika kui ka inimesed, kes kehtestatud piirangutest kinni ei pea“. Ta ei täpsustanud valitsuse süüd ja seda tal poleks sobinudki teha. Arvan, et demokraatliku Eesti valitsus on nii demokraatlik, et lubab end oma vajakutes arvustada. Nii nagu teatrikunst pole mõeldav ilma teatrikriitikata, vajab ka teadusnõukoja tegevus kriitilist analüüsi. Lõpuks tänan teadusnõukoja neid liikmeid, kes aitasid kaasa käesoleva kirjutise valmimisele.“
09.11.2021
Jaak Uibu, meditsiinidoktor
