09.11.2021
Jaak Valge
Suvel ilmus kirjastuselt Argo raamat „Vapside vandeselts. Kohtuliku juurdluse andmetel“. Raamatu käsikirja autoriks on põhjust pidada Eduard Laamanit. Kuid lugejatele oleks tulnud selgitada, et Laaman oli autoritaarrežiimi peaideoloog, kirjutab ajaloolane ja Riigikogu liige Jaak Valge (EKRE) viimatises Postimehe kultuurlisas AK.
Tõenäoliselt jäävad kaks Eesti ajaloo teemat igavesti vaieldavaks. Need on iseseisvuse kaotamine 1939/40. aastal, ning riigipööre 1934. aastal. Ning see ongi hea, sest oma mineviku üle arutamine näitab, et hoolime oma identiteedist.
1934. aasta 12. märtsil alanud riigipööret hinnates on kõige olulisem selle motiivide ning tagajärgede analüüs. Riigipöörde tulemusena lõpetati kõigi erakondade tegevus, aga autoritaarvõimu repressioonide teravik oli suunatud vabadussõjalaste vastu. 1934. aasta kevadel toimuma pidanud parlamendivalimistel võis neile prognoosida edu, tõenäoliselt mitte enamust Riigikogus, küll aga suurimat kohtade arvu.
Riigivanema valimistel olid tõsisteks konkurentideks Andres Larka ja Johan Laidoner, Konstantin Päts pidi aga aru saama, et ta on mängust väljas. Nii oli Pätsi korraldatud riigipööre suunatud eelkõige võimule pürgivate vabadussõjalaste vastu, ning kui me soovime selle tähendust hinnata, peaksime süvenema vabadussõjalaste olemusse.
1935. aasta juunis, 15 kuud pärast vabadussõjalaste erakonna sulgemist, toimus lõpuks vabadussõjalaste suurprotsess, kus aga neile esitatud süüdistus, et nad kavatsenud 1934. aasta kevadel riigipööret teha, lõplikult ära langes. 37 vabadussõjalaste juhti said õiguslikult vaieldava tingimisi karistuse ühiskonnarahule ohtliku üliägeda poliitilise võitluse eest.
Eesti suurim päevaleht, mida küll ei tasu kahtlustada vabadussõjalaste pooldamises, konstateeris seepeale, et kuigi enne 12. märtsi «vapside hulgast kuuldavale tuli ägedamaid hääli /…/ siis näib ikka valitsevaks jäänud olevat demokraatlikel teedel võimulepääsemise põhimõte» (Päevaleht, 21.06.1935).
Vabadussõjalased esitasid nüüd eelnõu, millega püüdsid taastada 12. märtsi eelse olukorra. 9. oktoobril 1935 kõrvaldas Konstantin Päts oma põhiseadusevastase otsusega eelnõu menetlusest. Nüüd olid kõik rahumeelsed võimalused ammendatud ja vabadussõjalased võtsid suuna vägivaldsele võimuhaardele, misjärel kavatsesid kodanike põhiõigused taastada ja kolme kuu jooksul läbi viia riigivanema ja parlamendi valimised.
Vabadussõjalastelt 08.12.1935 arreteerimisel ära võetud pöördumine Eesti rahva pooleFOTO: Rahvusarhiivi filmiarhiiv
Tegelikult võimuhaarde katseni ei jõutud. 7. detsembril 1935 toimunud vabadussõjalaste juhtide koosolekul otsustati kavandatud aktsioonist loobuda, kuna seda peeti liiga ohtlikuks. Ent poliitiline politsei oli plaanist teada saanud ning selsamal ööl arreteeris vabadussõjalaste juhid. Pääses vaid Artur Sirk, kes oli varem vanglast põgenenud, Soomes varjupaiga saanud, aga nüüd jäi teadmata põhjusel Soomest tagasi tulemata.
Nüüd olid autoritaarvõimul olemas tõendid vabadussõjalaste võimuhaardeplaani kohta. Nende juhtide üle mõisteti kohut sõjaringkonnakohtus 1936. aasta mais. 148 kohtualust mõisteti süüdi, karmimaks karistuseks oli 20 aastat sunnitööd.
Käesoleva aasta suvel ilmus trükist raamat «Vapside vandeselts. Kohtuliku juurdluse andmetel» (VV). Raamat on saanud rohkesti tähelepanu. Tegemist on 2019. aastal ajaloolaste kätte jõudnud käsikirjaga, mis omal ajal on jäänud publitseerimata.
Kirjastaja Andres Adamson on leidnud, et käsikirja autor võiks olla Eduard Laaman. See on tõesti nii, sest käsikiri sarnaneb väga Laamani samal teemal avaldatud trükistega, isegi ilmselgelt kogemata tehtud faktivead on samad. Tekst on kirjutatud pärast 1936. aasta kohtuprotsessi, ent seal käsitletakse kogu vabadussõjalaste poliitilist arengulugu.
Adamson on raamatule pühendatud raadiosaates kinnitanud, et Laamani näol oli tegemist «Eesti kõige väljapaistvama politoloogiga, ühe kõige väljapaistvama ajaloolasega, ise tegusa poliitikuga ja väga sõltumatu isiksusega».
Ent Adamson ei märgi, et Laaman oli autoritaarrežiimi peaideoloog, üks 1937/38. aasta põhiseaduse autoreid, Rahvuskogu liige, ajalehtede Vaba Maa ja Rahvaleht peatoimetaja. Just tema sulest pärineb autoritaarrežiimi kehtestamist õigustav narratiiv, mille ta on üles ehitanud arvukates käsitlustes, kontsentreeritumalt 1937. aastal ilmunud väljaandes «Põhiseadus ja Rahvuskogu» (PR).
Kõne all olev tekst mingeid olulisi täiendusi sellesse põhinarratiivi ei too, aga on hinnangutes räigem. Räigus võiski olla põhjus, miks raamat 1936. või 1937. aastal, kui vabadussõjalaste juhid vangis istusid ning autoritaarvõim juba ühiskonnas laiemat toetust otsis, ilmumata jäi.
Põhinarratiiv on järgmine. Diktatuurikalduvustega, võimuihas, ühtaegu hirmuäratavad ning süüdimatult halearmetud vabadussõjalased püstitanud 1933. aasta sügisel eesmärgi saavutada totaalne võim ning teised erakonnad ja kodanikuvabadused likvideerida. Asutati salajane, diktaatorlik ja sõjaliselt korraldatud võitluskeskus, mis pidi juhtimise üle võtma, kui vabadussõjalased valimistega võimule ei saa. Löökrühmi hakati ette valmistama kodusõjaks. Ent riigivõim peatas need ettevalmistused oma 1934. aasta 12. märtsi aktsiooniga (PR, lk 45; VV, lk 55). Niisuguse põhikonstruktsiooni toeks kasutab autor rohkesti osundusi ja muid detaile, ammutades neid ka poliitilise politsei käsutuses olevatest materjalidest, näiteks Artur Sirgu märkmikust, mis ei jäta kahtlust, et tegemist oli režiimi tellimustööga.
Autoritaaraja kohtuprotsessidel ei suudetud aga tõestada, et vabadussõjalastel oleks olnud enne 1934. aasta riigipööret mingit illegaalset, riigipööret ettevalmistavat võitluskeskust. Ei suutnud, sest riigipöörde kavatsust neil lihtsalt polnud. Kõik hilisemad tõsised uurijad on olnud sama meelt.
Küll aga on uurijad tuvastanud dokumente, mis viitavad vastupidisele – et nii Päts kui Laidoner olid teinud vabadussõjalastele ettepanekuid põhiseadust rikkuda või isegi koos riigipööre sooritada. Rein Marandi kirjeldab dokumentide põhjal, kuidas Päts tutvustas 18. augustil 1932 vabadussõjalaste ühele juhile Theodor Rõugule oma põhiseaduse muutmise kava, mille heakskiitmine oleks tähendanud kehtiva põhiseaduse rikkumist. Rõuk ei kiitnud kava heaks (RM, lk 185). Kalle Muuli on arhiivist leidnud poliitilise politsei ettekande, mille kohaselt pöördus Laidoner vabadussõjalaste juhtide poole taotlusega saada toetust vägivaldseks võimuhaaramiseks. Vabadussõjalaste juhid keeldusid kategooriliselt (KM, lk 239–240).
Loomulikult kuulub autoritaarrežiimi narratiivi juurde vabadussõjalaste juhtide kujutamine hädiste avantüristidena. Nii kirjutab kõnesoleva teksti autor Artur Sirgu kohta, et too oli vabadussõjalaste peaaegu piiramatu diktaator, ideetu hüsteerik, kes kuni vapside liikumiseni ei olnud «millegagi silma paistnud, ei sõjas, kus ta poisikeseohtu reamees-vabatahtlikuna paar kuud oli kuulunud rindeosasse, ei ka ülikoolis ja eraelus advokaadina» (VV, lk 59).
Tegelikult tegi Sirk rahuajal edukat erialast karjääri, saades vaevalt kolmekümneaastasena vandeadvokaadiks. Rindel oli Sirk peaaegu kogu Vabadussõja vältel, välja arvatud sõjakooli aeg, ning sai sõja lõpuks vanemohvitseriks. Seejuures tegutses ta kõige ohtlikumates kohtades soomusrongi dessantüksuses ja ratsaluures, võideldes nii kommunistide kui landesveeriga. 30. detsembril 1919 ründas ta 16-mehelise salga juhina ülekaalukat vaenlast, võttes 34 vangi. Kuna hõivati strateegiliselt oluline punkt, autasustati teda Vabadusristiga (KM, lk 31).
Lisaks otsesele valele, millest raamat kubiseb, kasutab autor samal ajal Nõukogude Liidus levinud nn illustreerivate faktide meetodit, mis seisneb sobiva konstruktsiooni koostamises sobivate tsitaatide ja faktide kontekstist väljarebimise abil. Näiteks kinnitatakse, et mitte kellelgi polnud kahtlust, et vabadussõjalaste riigikorra ideaal oli fašism, «kõige vähem veel fašistidel ja rahvussotsialistidel endil».
Tõendiks tuuakse nn fašistliku internatsionaali (CAUR) propagandajuhi Eugenio Coselschi kiri, kus viimane tõepoolest õnnitles Artur Sirku fašismi võidu puhul Eestis (VV, lk 84). Kuid autor jätab märkimata, et Coselschi küsis Sirgult rahvahääletusel heakskiidetud põhiseaduse teksti, st enne õnnitlemist ei teadnud, kas Eesti uus konstitutsioon on ikka «fašistlik». Samuti ei pea ta vajalikuks märkida, et Sirk saatis Coselschile vastuseks kaks põhiseaduse eksemplari ning teatas oma sõnul, et «Eestis ei ole põhiseaduse muutmisega pandud maksma mingisugust fašistlikku riigikorda ning Eesti Vabadussõjalaste Liit ei ole mingisugune fašistlik organisatsioon» (ÜKP 24.04.1934).
Korrakem, et toonastes poliitilistes oludes ei pruukinud enda ideoloogia fašistlikuks tunnistamine tähendada poliitilist salongikõlbmatust. Näiteks Jaan Tõnissoni valitsuse siseminister Ernst Ein polnud küll vabadussõjalane, küll aga fašist, kandes Tartus demonstratiivselt musta särki.
Artur Sirk on oma vaateid ja vabadussõjalaste ideoloogiat selgitanud oma kõige põhjalikumas intervjuus, mille temaga tegi 1. detsembril 1933 Henri Gris, rahvusvahelise haardega ja antifašistlike vaadetega nimekas ajakirjanik. Sirk rääkis, et fašism on Eestis mõeldamatu. «Me ei ole fašistid. Me ei tunnista ainujuhi põhimõtet. Me võitleme parteide peremehetsemise vastu. Me nõuame rahvavõimu. Me oleme seega demokraadid, kuid omal moel. Me tunnistame parteide vajalikkust riigi seadusandlikus kogus. Me ei ole trükivabaduse vastu. Me ei vaja Hitlerit ega Mussolinit. Me vajame ausaid poliitilisi juhte» (KM, lk 191–195).
Ka Laaman ise esitab oma 1940. aastal ilmunud raamatus jätkuvalt sama narratiivi, kuid on loobunud vabadussõjalaste fašistideks nimetamisest, kinnitades: «Mõni neist katsus ühte ja teist fašistlikust ja rahvussotsialistlikust mõttevarast laenatut jutlustada, kuid läks nendega varsti segi. Vastupidi fašismile ja rahvussotsialismile polnud siin ei üle ulatuvaid juhte, võitluses proovitud löögiosi ega ka mingit kokkukuuluvat ideoloogiat» (KP, lk 243).
Tänapäeval on fašismi mõiste muutunud järjest laialivalguvamaks, paradoksaalselt meenutades omaaegset Nõukogude Liidu käsitlust, mil fašismiks peeti pea kõiki rahvuslikke ja marksismivastaseid ideoloogiaid.
Igatahes ei olnud vabadussõjalased pühakud. Nende juhid tegid vigu, nagu kõik teisedki, nad olid üleliia konfliktsed, nende liikmed praalisid tihti asjatult. Ent kõnealune üllitis ei anna vabadussõjalaste olemuse mõistmiseks uusi andmeid. Kui seda üldse avaldada mõtet oli, siis korrektne oleks olnud seda teha koos põhjalike kommentaaridega. Praegusel kujul on see küll hääl minevikust, nagu kirjastaja eessõnas väidab, ent laimav, võltsiv ja manipuleeriv autoritaarvõimu hääl.
Allikad:
Eduard Laaman. Konstantin Päts. Poliitika ja riigimees. Noor-Eesti, 1940 (KP).
Kalle Muuli. Artur Sirgu elu ja surm. Eesti vabadussõjalaste juhi lugu. KAVA kirjastus, 2020 (KM).
Rein Marandi. Must-valge lipu all. Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929–1937. I. Legaalne periood (1929–1934). Centre for Baltic Studies at the University of Stockholm, 1991 (RM).
Põhiseadus ja Rahvuskogu. Rahvuskogu üldkoosoleku juhatuse väljaanne, 1937 (PR).
Ülekuulamisprotokoll 24.04.1934. ERA 1-7-90, 35 (ÜKP).
Jaak Valge
ajaloolane