Kolmapäeval toimus Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine, mille ajal sõna võtnud EKRE saadik Jaak Valge juhtis tähelepanu sellele, et kui 40 protsenti valijatest üht moodustust ei usalda, siis ei saa elektroonilise hääletamisega kuidagi jätkata.
“Ma lubaksin endale algatuseks ühe sellise kujundi ja kirjeldan seda eelnõu kui katkise mootoriga auto kojameeste remontimist ja ühtlasi selle auto mootori veel katkisemaks tegemist.
Meie seisukohalt on esimeseks e‑valimiste probleemiks see, et elektroonilise hääletamise protsess ja tulemused ei ole tervikuna kontrollitavad ja läbipaistvad. Tuginen siin filosoofile, digiõiguste aktivistile ja Internet Society Estonia juhatuse liikmele Märt Põdrale. Tema ka osales 2023. aasta Riigikogu valimistel vaatlejana ja tema kirjeldab olukorda niimoodi, tsiteerin: “Valija isikliku hääle kontroll katab vaid kuni 30 minutit alates hääle andmisest. Niimoodi saab valija tuvastada, et häälte kogumise server on hääle vastu võtnud, kuid valijal puudub võimalus iseseisvalt veenduda, et tema hääl oli selles häälte kogumist, mis lõpuks kokku loeti. See pole otsast lõpuni kontrollitavus selles tähenduses, kuidas mõistab seda teaduskirjandus ja ülejäänud maailm.”
Teiseks ei ole tagatud hääletamise salajasuse nõue, mis on elementaarne. Teistes Euroopa riikides tähendab e‑hääletus ikkagi seda, et hääletatakse valimisjaoskonnas valimiskabiinis, kus salajasus on tagatud. Ka meie põhiseadus nõuab hääletamise salajasust ja internetihääletust nagu Eestis, mis seda ei taga, kasutatakse Euroopa riikides vaid Prantsusmaal ja sedagi ainult nende välisprantslaste puhul. See on väga väike osakaal hääletanute üldarvust.
Salajasuse kohta veel. Euroopa Nõukogu komisjoni demokraatia õiguse kaudu ehk Veneetsia komisjoni hea valimistava koodeksis on ette nähtud, et hääletamine peab olema isiklik. Perekondlik hääletamine, igasugusel muul kujul kontroll ühe valija poolt teise valija hääle üle peab olema täielikult keelatud. See on Veneetsia komisjoni hea valimistava koodeks. Eesti internetihääletamise salajasust ei ole võimalik tagada, kuna teine isik võib viibida füüsiliselt valija juures ja näha, kuidas valija hääletab. Seda ei saa kuidagimoodi välistada ja niisuguses olukorras ei ole võimalik kontrollida, kes tegelikult elektrooniliselt hääletas.
Nüüd toon veel välja, et Katri Raik on öelnud, et Narvas oli viimaste valimiste ajal arvuti justkui liikuv valimiskast. Kui nüüd me loome võimaluse hääletada mobiiltelefoniga – ma tean, et selle eelnõuga seda veel ei tehta, vaid luuakse see võimalus –, kui me loome selle võimaluse hääletada mobiiltelefoniga ja selle rakendame, siis on tegu eriti mugava ja liikuva valimiskastiga. Seega, kui me siin toome jälle selle võrdluse katkise mootoriga autoga, siis siin tehakse seda mootorit e‑hääletuse võimalust luues ja seda rakendades veel rohkem katki.
Kolmandaks pole siis kuidagimoodi võimalik kontrollida, et serveris valimiste ajal töötav programm vastab tegelikult varem avaldatud lähtekoodile. Ja see on väga fundamentaalne defekt, kui me ei tea, mis programm tegelikult valimiste ajal töötab ja kuidas ta hääli kokku loeb. Eesti elektroonilises hääletussüsteemis kasutatava tarkvara lähtekood on tehtud küll avalikult kättesaadavaks, aga me ei tea mõningate valimisprotsessis kasutatavate komponentide lähtekoodi. Ja see tähendab, et tegelikult me ei tea täielikult seda, mis programm töötab. On selge, et niisugust avaldamata komponente saab kasutada põhiprogrammi töö muutmiseks. Eestis ei ole sellele küsimusele lahendust leitud ja ei ole selge, kas niisugused lahendused meie e‑valimiste kontseptsiooni puhul üleüldse võimalikud on, võimalikud üleüldse oleksid. Ja neid fundamentaalseid defekte see eelnõu kuidagimoodi ei lahenda.
Ja viimaseks, vox populi vox dei. Meie valijad ei usalda e‑hääletust ja loomulikult ei saa ka kuidagimoodi usaldama sel juhul, kui peaks rakendatama edasi m‑hääletust. Igaüks võib veenduda seda eelnõu seletuskirja vaadates, et Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi küsitluse kohaselt pole usaldus e‑valimiste vastu kunagi Eestis ületanud 80%, aga alates 2019. aastast on seda usaldust tabanud uus langus ja praeguseks on langenud alla 60%.
Ja vaadake, kui juba 40% või isegi natukene rohkem valijaist hääletustulemust ei usalda, siis kandub see usaldamatus üle ka valitud kogude legitiimsusele. Ja juba sellest usaldamatusest üksinda piisaks, et e‑valimised Eestis lõpetada, ja toonitan, et see usaldus on langenud. Ja käesolev eelnõu, võib üsna kindlalt prognoosida, seda usaldamatust võib süvendada, juhul kui käesoleva eelnõu alusel võetakse kunagi kasutusele ka see m‑valimine. Ja nagu lihtne taibata, on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon selle eelnõu vastu.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid