28.09.2023
Jaak Valge
Kui meil oleks Eestis selline riigiasutus, kus seiratakse ja analüüsitakse pidevalt ja koostoimes Eesti rahvastikuprotsesse ning pakutakse lahendusi, siis oleks selle asutuse sündimust jälgiv analüütik oma ülemusele mõned nädalad tagasi teatanud, et statistikaamet on ilmutanud andmed, mille kohaselt on uute eestimaalaste ilmaletulek esimesel poolaastal eelmise aasta sama ajaga võrreldes vähenenud üheksa protsenti, tõdeb poliitik Jaak Valge (EKRE).
Võib-olla oleks sellest tehtud ka pressiteade, kus oleks ettevaatlikult märgitud, et sel, 2023. aastal, purustame kindlasti sündide arvu eelmise aasta negatiivse rekordi: sündide arv jääb madalaimaks alates 1919. aastast, mis ajast seda numbrit teame.
Ka sündimuse summaarkordaja, mis kajastab keskmist laste arvu fertiilses eas naise kohta, jääb eelmisele aastale (1,41) alla ning pole välistatud, et ka selle näitajaga saavutame uue kõigi aegade negatiivse rekordi. Hoolimata sellest, et meil ei käi sõda, pole suurt majanduskriisi ega keerulist üleminekuaega. Senine madalpunkt (1,28) oli aastal 1998.
Teine analüütik oleks aga märkinud, et surmasid on esimesel poolaastal samuti eelmise aasta kuue kuuga võrreldes vähem, aga loomulik iive on ikkagi miinus 2700, tõsi, pisut väiksem kui eelmisel aastal. Võib-olla oleks lisanud, et rahvaarvu kasvu määrab pikemas vaates ikka sündimus, sest kahtlemata on keskmise eluea pikenemine tore, aga lõpmatuseni kesta see ei saa. Ning rahvastiku vananemine toimub ikka. Igatahes kui aasta teisel poolel sama olukord jätkub – ning pole alust arvata, et mitte – jääb meil loomuliku iibe tõttu umbes 5500 eestimaalast vähemaks.
Hoopis keerulisem oleks aga ülevaateid pakkuda sellel analüütikul, kes keskendub välisrändele. Nimelt puuduvad meil tõsiselt võetavad migratsiooniandmed, kuna Eesti piiridel inimeste liikumist ei registreerita. Lennu- ja laevareisijaid ning üle Läti piiri tulijaid ei määratleta üldse, üle Vene piiri tulijad ja minejad küll registreeritakse, ent ei fikseerita isikupõhiselt, kes on Eestisse jäänud ja kes lahkunud. Sellest poleks ka eriti kasu, sest inimesed võiksid edasi-tagasi liikuda teiste piiride kaudu, ning seda me ikkagi ei tea.
Statistikaamet arvestab välismigratsiooni residentsuse indeksi alusel, millisel puhul loetakse isik Eesti elanikuks, kui tema tegevusest fikseeritakse erinevates Eesti registrites piisav hulk piisava kaaluga elumärke, näiteks isiku töötamine, töötuks registreerimine, sotsiaaltoetuste saamine jne.
Selle arvestuse alusel tuli näiteks eelmisel aastal Eestisse püsielanikuks 49 000 inimest, nende hulgas ka Ukrainast sõja tõttu Eestisse saabunud 33 000 isikut. Niisiis ei loetud kõiki saabunuid, vaid neid, keda registrites fikseeriti. Eestist lahkunuid arvestati samal moel ja neid tuli kokku alla 10 000. Need andmed on väga ligikaudsed ja pealegi avaldab statistikaamet need vaid kord aastas mitu kuud pärast aasta lõppu, seega välisrände analüütikut need jooksva olukorra fikseerimisel ei aita.
Jooksvad andmed nn kolmandatest riikidest (ehk Euroopa Liidu välistest riikidest) Eestisse tulnute kohta võib analüütik aga teada saada esmaste elamislubade põhjal. Elamisloa taotlevad need inimesed, kes kavatsevad Eestisse jääda. Esimesel poolaastal sai esmase elamisloa 2600 isikut, neist üle poole töötamiseks, ülejäänud peamiselt pere juurde tulekuks. Neist 1013 olid Ukraina, 280 Venemaa kodakondsuses, ülejäänud paljude eri riikide, nagu India, Türgi, Usbekistani jne kodakondsusega. Kui aasta teisel poolel sama jätkub, saab esmase elamisloa Eestis kokku üle 5000 isiku, niisiis pisut vähem, kui on Eesti elanike iibemiinus.
Ent riigi seisukohalt on veelgi olulisem migratsioonisaldo. Kindlasti lahkub osa teiste riikide kodanikest sel aastal Eestist mujale või tagasi. Nende arvu teadasaamiseks pole muud võimalust kui ikka samadele ebatäpsetele registriandmetele toetumine. Viimase viie aasta andmete kohaselt lahkub nn kolmandate riikide kodanikke umbes seitse korda vähem, kui neid Eestisse tuleb. Ehk teisisõnu – esmaste elamislubade andmetel võib kolmandate riikide arvel Eesti elanike arv sel aastal kasvada 4500 isiku võrra.
Viie eelmise aasta andmete alusel võiks analüütik edasi prognoosida ka Eesti kodanike ning teiste Euroopa Liidu riikide kodanike rändesaldo. Selgub, et Eesti kodanike puhul on see keskmiselt aastas pisut üle poole tuhande ning teiste Euroopa Liidu riikide puhul pea tuhandega plussis.
Keeleõppe ja lõimumisega tegelev analüütik teaks aga, et Eestis omandab eesti keele oskuse B1-tasemel igal aastal umbes 2000 teise emakeelega koolilõpetajat, ning kui üle minnakse täielikult eestikeelsele õppele, siis 3000 või pisut enam. Lisaks omandasid keeleõppes B1-taseme 2021. aastal üle 1000 täiskasvanu. 2022. aastal kasvas see näitaja üle 2000 ilmselt Ukrainast tulnute arvel.
B1-taseme omandanu oskab rääkida endale tuttaval teemal, nagu töö, kool, vaba aeg, ning oskab kirjeldada kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning lühidalt põhjendada-selgitada oma seisukohti ja plaane, koostada lihtsat teksti tuttaval teemal. Keelt õpitakse ka madalamate tasemete omandamiseks, aga sel puhul ei saa veel rääkida keeleoskusest. Õpitakse ka kõrgematel tasemetel, ent üldjuhul mitte B1-tasemest üle hüpates. Nii määrab just B1-taseme saanute arv uute keeleoskajate arvu. Tõsi, keel saadakse selgeks ka ilma tasemeeksamit tegemata, ent tasemeeksamid teinud võivad selle ka unustada, nagu Narva näide kujukalt tõestab.
Nii ehk nii, teataks analüütik, pole kahtlust, et uusi umbkeelseid inimesi tuleb Eestisse rohkem ja kiiremini, kui suudame neile eesti keele selgeks õpetada. Rääkimata lõimumisest, milleks uutel tulijatel kulub mitu põlvkonda. Kui me ikka eeldame, et lõimumine toimub eesti kultuuriruumi. Kõike arvestades leiaks ta, et lõimumisele ega keeleõppele pole mõtet raha raisata, sest see on lootusetu üritus, ning paluks, kui tal südametunnistust on, end ametist vabastada. Sest kui massiimmigratsioon jätkub, pole tal võimalik oma nõutavaid tööülesandeid täita.
Aga Ukrainast tulijate järsu suurenemise tõttu oleks ilmselt ametisse seatud analüütik, kes tegeleks aktiivse sõjategevuse ajal sealt tulijatega. Tema oleks andmetega puhta hädas. Suhtarvudes on Ukrainast tulnuid just Eestis kõigist riikidest kõige rohkem, tulenevalt soodsatest tingimustest, mida Eesti pakub, ning ka sellest, et idaslaavlasi on Eestis juba niigi palju ja vene keelega saab kenasti hakkama.
Ametlikult on Eestisse jäämise piiril deklareerinud 80 000 Ukrainast tulnud isiku ringis, aga alates 25. maist 2022 on nende hulgas ainult Venemaalt tulnud. Seega ei tea too vaene analüütik, kui palju meile neid inimesi on tulnud, aga ta võiks arvata, et üle 100 000. Aga kui paljud on siia jäänud, kui paljud lahkunud, kes need siiajäänud on, sellest ei ole tal ega kellelgi teisel õrna aimugi. Ajutine kaitse on 36 000-l Ukrainast tulnul, rahvusvaheline kaitse 5000-l.
Nende üle 40 000 kaitse saanu puhul teame nende sugu ja vanust, ei enamat. Ei tea nende rahvust, nende emakeelt, nende plaane, seda, kui paljud on neist tõesti sõjapõgenikud, paljud seiklejad. Mitte midagi ei tea. Küll aga saab analüütik neidki arve vaadates aru, et üle Eesti-Vene piiri on tulnud Eestisse tuhandeid ja tuhandeid desertööre, neid, kellel on keelatud Ukrainast lahkuda.
Kui nüüd osakonnajuhataja või peaanalüütik kõigi analüütikute andmed kokku võtab, selgub, et Eesti elanike arv Eestis (iibemiinus pluss tagasirändajad) võib käesoleval aastal väheneda ca 5000 isiku võrra, aga see kaetakse n-ö tavaliste sisserändajate (Ukraina põgenikke arvestamata) arvel ning tulemus on nullseis või väike, kuni pooletuhandene kasv. Ehk teisisõnu toimib Eestis rahvastiku asendamine isegi siis, kui me Ukrainast sõja ajal tulnuid ei arvesta.
Keskmiselt väheneb eestlaste arv kusagil 0,3 ringis aastas. Kui immigratsioon eelkõige idaslaavi maadest samas mahus jätkub, vajame me edaspidi üha rohkem ja rohkem immigrante, et rahvastiku tööjõulise osa proportsiooni langust pidurdada. Sest idaslaavi immigrantide sündimus on madalam kui eestlaste oma. Rääkimata sellest, et odavama tööjõu import pidurdab meie majanduse uuenemist.
Aega, millal eestlased oma kodumaal vähemusse jääksid, oleks tal keeruline välja arvutada. Rahvastikuteadlane Mark Gortfelder leiab oma selles prognoosivariandis, kus on ligikaudu praegune sündimus ja «tavaline» ränne, et selleni jõuame umbes 2080. aastaks. Kui aga arvestada 0,3-protsendilist iga-aastast langust ja eeldada, et meie teisest rahvusest kaasmaalased ning nende lapsed eestlasteks ei muutu, ning pooled ukrainlastest ei naase pärast sõda kodumaale, mis toob kaasa hilisema pideva ja suure rändelaine Ukrainast, kuluks selleks hoopis vähem, ehk mõnikümmend aastat.
Kuid sellist struktuuriüksust Eesti kestmise ja edenemise seisukohalt kõige olulisemas küsimuses loodud ei ole. Neid analüütikuid pole. Aga kui oleks loodud, tuleks laiali saata. Sest Eesti kavatseb põhiseaduse esmasest eesmärgist loobuda. Ehk alistuda. Või vähemalt kavatseb alistuda Eesti praegune valitsus.
Jaak Valge, ajaloolane, riigikogu liige (EKRE)